Eevi muljed

Minu säravamad reisihetked.

Kõige tüütum reisidel on pikkade vahemaade läbimine. Esimese pika sõidu lõpetas Gorski hotell Poolas. Vana hea tuttav koht, saabud nagu koju.

Järgmise pika päeva tegid mõnusamaks mäed ja kurvilisemad teed. Minu rõõmuks sai jälle kenasti Predili järves sulistada.

Õhtu põnevaim hetk aga saabus siis, kui me Silviga pimeduse varjus Predili surnuaeda hiilisime. See oli lihtsalt üks õnnelik juhus, sest meie “sahver” (teine auto koos söögikraamiga) kihutas ootamatult edasi vales suunas.

Küünlatulede säras vana Itaalia surnuaed oma hauasammaste, urnimüüri ja hauakambritega oli müstiline ja parasjagu kõhedust tekitav. Olen mitmetes riikides surnuaedu külastanud, kuid mitte kunagi õhtupimeduses. Igatahes seekord sain suure elamuse osaliseks. See vaatepilt oli aukartustäratav.

Hiljem õhtul Volarjesse jõudes olin aga täitsa läbi. Kange tervitusnaps lõi uuesti elu sisse.

Kobarite matkarada koos Kozjaki kosega oli jälle mõnusalt tuttav. Seekord aga sattusime sinna valel päeval. Sloveenidel oli sel päeval (15. aug.) suur kirikupüha ja seega tööst vaba päev. Poed olid suletud ja rahvas nautis looduses matkamist.

Mägimatka hommikul ei olnud mul korralikku matkakotti ega ka magamiskotti. Tolmini linnas on önneks  üks hea spordivarustuse pood Eurosport, kus müüja mitte pahaks ei pannud (vabandas naeratades), kui me äsjapestud põrandal edasi-tagasi tatsasime.

Sealt poest saingi kõik vajaliku ja nii võis matk Krn`I mäele alata. Esialgu oli uue kotiga liikumine küll raske, aga keha harjus sellega peagi.

Krni järvest edasi tuli rohkem kivisel pinnal turnida, aeg-ajalt hinge tõmmates. Kusagil huikas lind, kaljukitsi polnud näha. Eemale mägede kohale sõudsid peagi tumedad pilved, müristas ja välgutas. Hoidsime kõik pöialt, et pilved meieni ei jõuaks.

Pilved ja saju saime õnneks alles siis, kui mägimajas kohal olime.

Mägedes üllatas meid huvitav taimestik. Seal olid imeilusad kollased kellukad. Mõne kivinuki tagant aga leidsime sinivalge lillemere. Kõige ootamatum oli eedelweissi leidmine. Õied kükitasid ootamatult nina all.

Tillukeses mägimajas võttis meid vastu avali südamega noor ja kaunis sloveenitar. Tema abivalmidus ja heatahtlikkus  oli võrratu.

Öö möödus rahutult, palavusega võideldes. Päikesetõusu aegu sai mõõt täis, riietusin ja kobistasin allkorrusele. Leidsin põrandalt mingi kahtlase märja koti riietega. Kaks rändurit olid siruli pinkidel magamiskottides. Kummaline vaikus…

Lõpuks saime oma grupi kokku ja asusime tippu vallutama. Lambad olid juba tipus ära käinud, pabulaid maa ja ilm täis. Aga vaated siin üleval olid võrratud! Kogu see valguse-varjude mäng, päike ja pilvede liikumine oli eriline. Peab lihtsalt ise nägema.

Mäest laskumine läks kiiremini, kuigi tuli turnida ettevaatlikult kivikamakate vahel, eemal terendamas Ragnari oranž särk. Mälestusena mägimatkast on mul nüüd üks ilus sinine varbaküüs.

Ronimist sel reisil oli aga veelgi. Ühe maailma kõrgeima suusahüppetorni tipus Planical sai vaadatud kaaslastele ülevalt alla. Veelgi julgemad sõitsid sealt alla  trossi abil. Meie kasutasime seekord kondimootori abi.

Igal reisil Sloveenias tuleb ka kelgutada.  Pilved meie sõitu õnneks ei seganud, kuigi oli karta, et tuleme tõstukiga sama targalt alla tagasi.  Pilvede asemel oli segajaks hoopis üks seltskond, kes mäest aeglaselt alla venis ja seega meie sõidunaudingut oluliselt kahandas. Suvine kelgutamine on siiski väga lahe tegevus!

Rongisõit autoga oli omamoodi kogemus. Seekord sõitsime päeval ja emotsioon oli hoopis teine. Need võrratud kõrged mäed meie ümber, metsik loodus ja lopsakas rohelus oli fantastiline. Kuni meie lahtine bussiuks kinni kiilus ja ees terendas vingu täis 6 km. pikkune tunnel. Õnneks saime ukse liikuma ja elusalt kohale.

Olen mere ääres sündinud ja ilmselt seetõttu armastan väga vett. Seekord õnnestus kahel päeval heas jahedas Soca jões supelda. Bohinj järve ääres oli lahedalt kõikidele ruumi. Seal oli vesi pehme ja  soe ning ringi ujusid päris prisked kalad. Horvaatias Opatijas  oli Aadria meri aga hirmsoolane. Lainetusega ujuda oli ebameeldiv: silmad, nina, kurk olid kohe täis soolast vett.  Ühel korral sattusin ujuma väikeses abajas, kus maapind oli kaetud pisikeste kivikestega ja vette sai rahulikult jalutada.  See koht ja emotsioon olid võrratud!

Volarjes tegime Silviga traditsioonilise rattatuuri läbi mitme küla. Päike oli juba üsna madalal, seetõttu kaugemale minna ei saanud. Möödusime tuttavast kirikust, surnuaiast,  lehvitasime külamemmedele. Hea oli kihutada, tuul kõrvus vuhisemas. Ümberringi rohelus, mäed. Nii hea tunne!

Tegelikult olid kõik reisipäevad vahvad. Nii palju toredaid tegemisi, käimisi, emotsioone. Jäätis oli kindlasti minu üks märksõnadest sellel reisil. Opatijas olin valmis ainult jäätisest, merest ja päikesest elama. Ikka ja jälle meenuvad Sloveenia maitsvad toidud ja heatahtlikud inimesed.

Minu reisikaaslased olid kõik vahvad eestimaalased, abivalmid ja rõõmsameelsed.  Meie koostoimimine sujus tõrgeteta. Kõik probleemid said ilusasti lahendatud.  Oleks tore jälle koos midagi vahvat ette võtta.

Suur aitäh kõikidele meeldejääva reisi eest!