Inna muljed

Võimas, müstiline ja imeilus Sloveenia oma mägede, kuristike, jõgede, koobaste ja arvukate matkaradadega on väga väikeses osas nähtud, aga see vähene ainult suurendas isu veel rohkem näha. Päikseline Horvaatia Opatija linna rannapromenaadil andis lõõgastava puhkuse pärast Sloveenia mõnusaid pingutusi. Vahva reisiseltskond oli lisaboonus. Reisimine teeb rõõmu!

Nii kirjutasin oma FB lehele vahetult pärast reisi. Nüüd on sellest üle kuu möödas, olen muljeid sõpradele ka pikemalt jaganud, aga võlgu olen reisikommentaari meie vahvale seltskonnale. Tuleb tunnistada, et algul jäin suunavaid küsimusi ootama, millele Kati-Ragnar vastuseid tahavad. Hiljem on olnud nii, et argielu rutus mõtlen kirjutamisele siis, kui seda parasjagu teha pole võimalik ja unustan selle siis, kui vaba ajaga midagi mõistlikku peale pole hakata. Täna parandan oma vea.

Sloveenia ON võrratu, lisaks looduse lopsakusele ka korras ja hoolitsetud, inimesed sõbralikud, tähelepanelikud ja rõõmsad. Minu kõige-kõigem elamus oli Javorca kõikide usundite kirik – nii väike ja lihtne, aga kui võimsa sisu ja sõnumiga: Kõigevägevama ees on kõik sõjas langenud võrdsed,  igaühe kaotus on lähedastele valus ja neid leinatakse olenemata sellest, kuidas nad oma jumalat nimetavad. See TUNNE, mis seal kirikus tekkis, aitab ka täna maailma mõistvamal pilgul vaadata.

Õpetlik oli mägimatka päev. Laulusõnade „Nati-natukene veel“  ja Kati abiga mõõdad oma mäkketõusu samme, aga saapad on tinarasked ja mootor sees hakkab järjest sagedamini puhkust nõudma. Tahe edasi minna on suurem kui füüsiline võimekus ja kui saad aru, et tegelikult on vaja hoopis kiiremini edasi liikuda, siis teedki lõpuks otsuse, mis matkagrupi tükeldab ja ka Ragnarilt tipu vallutamise võimaluse võtab. Muidugi olin ma häiritud, et ma Krnile ei jõudnud ja ka Ragnari rajalt maha võtsin, aga siis poleks mul olnud ka Javorca elamust. (Isegi mu sammulugeja kaotas mägedes mõistuse ja pildi ning alles kuu aega hiljem hakkas uuesti numbreid näitama.)

Mägedes olen ju varemgi käinud ja neid võin imetleda lõputult, aga Sloveenia matkarajad andsid uue läheduse, kogemuse ja arusaama looduse vägevusest. Neid radu tahaks veel kõndida.

Kahetsen, et ei söandanud koos Eevi ja Silviga öisele Itaalia kalmistule minna. Aukartus paiga ees ja tahtmatus rahu rikkuda võtsid võimaluse müstiliseks kogemuseks.

Ma ei otsi ekstra-ekstreemseid elamusi, benji hüppele ma ei lähe, lohelennule samuti mitte ja kelgusõidul oleksin ma ilmselgelt samasuguse pahameele osaliseks saanud nagu too paksuke papi, kes teile jalgu jäi. Milleks teistelt rõõmu röövida?

Reisi parimad maitseelamused olid Lovrun-Opatija  teel olnud kalarestorani sardiinid ja marjakook Krajna Goricas. Hämmastav, kuidas sloveenid oma tohutu suurte toiduportsjonite juures nii saledad ja sihvakad püsivad.

Reisikaaslaste tehtud pilte vaadates näen, et enamasti paistan ma morn ja tõsine, sellest võib tekkida eksiarvamus, et ma olen rahulolematu. Tõsidus on minu pärisosa ja fotograafile naeratamine üks raskemaid ülesandeid siin elus. Minu naerulinnu pesa purunes väga ammu, aga see ei tähenda, et ma teiste lustimist ei mõista. Nagu korduvalt ütlesin: ma pole ammu nii palju naernud kui teiega koos.

Reisi alguse viktoriini auhinna kommipakis oli minul selline tõetera: „Füüsilised ebamugavused mängivad siis mingit rolli, kui meeleolu on vale“.  Ma ei saanud sellest sõnumist aru, sest minu jaoks kehtib keskkooliaegsete klassivendade reegel „Ela 5 aastat vähem, aga ära virise!“  Nii et kui mul oligi mingeid füüsilisi ebamugavusi, siis mõni ninakirtsutus või murekorts kulmude vahel võis sellest teistele märku anda, Vingu-Viiu ma vaatamata oma tõsisele näoilmele loodetavasti siiski ei olnud.

Mida järgmistele reisidele soovitada? Kui minnakse rohkem kui ühe autoga, siis peab autode vahel silmside olema. Eriti teel sihtkoha poole, eriti kiirteel. Sest nagu näitab selle reisi kogemus jääb raadiosidest väheks ja 10 minutit edumaad võib kujuneda mitmetunniseks ootamiseks. Parem karta kui kahetseda.

Tagasisõidu 3 pikka päeva autos paigal istuda on tõsisem katsumus kui mägedes turnimine. Kui sinna sõites lahutasime meelt viktoriini ja videote vaatamisega, siis tagasisõidu aeg võiks ka olla millegagi sisustatud. Selge see, et ummikuid ei saa ette prognoosida ja sellevõrra autos istumise aeg pikeneb, aga mingi „liikumismäng“ või minimatk võiks tagasiteel mõnes peatuspaigas olla.

Alati tasub kõigilt küsida, kes mingit vaatamisväärsust näha tahab, nii oleks Ljubljanas teine Draakonisillale minek ära jäänud ja selle aja arvelt saanuks soovijad ka jõe ääres õllelauas istuda-lustida.

Kaitseinglid olid sel reisil meiega kaasas mäel, kui veidi enne vihma ja tormi mägimajja jõudsite, ja Volarje maanteel, kus üks kihutaja oma autoga kurvist välja põllule rullus mõni minut pärast seda, kui me seal teeserval olime kõndinud. Kui lihtsalt võib kiirteel ummikus aeglaselt venides „kõksu“ teha ja ummikut veelgi pikemaks venitada näitasid Viinis meie kõrval rekka ja väike punane auto.

Rööprähklemine on tänapäeva tegevuste tunnussõna, aga roolis olles ja puhkusereisil  oleks hea keskenduda ainult põhitegevusele.  Pood võib rahulikult uksed kaheks nädalaks kinni panna, kui klientidele jääb sõnum, et xx kuupäeval ootame teid värske kraami ja suurema kaubavalikuga. Kliendid ei kao kuhugi, sest teisi sama kauba pakkujaid ju pole, uudishimu uute kaupade vastu ergutab seda rutem taastulema.

Lõpetuseks suur tänu Katrinile ja Ragnarile, et armastate Sloveeniat ja tahate oma armastust ka teistega jagada! Aitäh nii teile kahele kui ka Dellale, Eevile, Elele, Merikesele, Pillele, Raivole ja Silvile toredate hetkede, mõnusate naljade ja vahvate koosveedetud päevade eest! Päike ja rõõm olid meiega, jäägu see ka järgmistel reisidel nii!