Uudised

 Ootame sind suve pikendama koos hea veini ja muusikaga! Broneerimise tähtaeg: 5.september.2017. Kohtade arv on piiratud!

Linnalehe artikkel 1.juuni.2017

Kes satub Tallinnas Paldiski maanteel asuvasse Mayeri ärikvartalisse, võib end ühel hetkel leida Sloveeniast. Selle riigi mitteametliku konsulaadi on asutanud kaks entusiasti – Ragnar Reikop ja Katrin Kenakaim.

Mõned aastad tagasi Sloveenias läbisõidul olles sattusid nad sellest riigist nii suurde vaimustusesse, et otsustasid asutada Eesti-Sloveenia sõprusklubi ning avada poe Pull Punt, kus on esindatud Sloveenia tehaste toodang.

Eestis elab umbes 200 rahvuse esindajat, nende hulgas ka sloveenlasi, täpsemalt kuus sloveeni. Kes leidis siin oma armastuse, kes tuli siia tööle. Sloveenia saatkonda Eestis ei ole, aukonsuli ülesandeid täidab Eesti advokaat Tõnis Tamme. Katrinist ja Ragnarist aga on saanud Sloveenia hea tahte saadikud. Just nemad esindasid Sloveeniat mai algul Tallinnas Vabaduse väljakul peetud Euroopa päeval ning mullu suvel sealsamas toimunud fotonäitusel, mis oli pühendatud Sloveenia iseseisvuse 25. aastapäevale. Kahe eestlase armastus üle kahe tuhande kilomeetri kaugusel asuva riigi vastu osutus nii tugevaks, et Sloveenia kommunikatsiooniministeerium andis neile loa kasutada Eesti-Sloveenia sõprusklubi visiitkaardil riigi ametlikku tunnuslauset „I feel SLOVEnia”.

Ajalooline mägi alistub kolmandal katsel

„Sattusime esimest korda Sloveeniasse 2008. aastal,” meenutavad Ragnar ja Katrin. „Tulime Itaaliast autoga üle mägede ning hommikul avastasime endid imeilusast Soca orust. Üritasime lastega Krn`i mäe tippu ronida, meile öeldi, et see on väga kerge. Olime sellised lollid turistid, kes üritasid tossud jalas mäge vallutada,” meenutab Ragnar lõbusalt. „Need ei olnud isegi mitte tossud, vaid rannaplätud”, parandab teda Katrin. Mäge nad tookord ei vallutanud. “Üritus lõppes suhteliselt kiiresti, saime tund-poolteist käia, siis olime kõik pikali maas.” Aga nad otsustasid tagasi tulla. „Ei õnnestunud seda teha ka järgmisel korral, sest reis toimus maikuus, kui mägi oli veel lumega kaetud ning ilm väga udune. Tõusime kahe tuhande meetri kõrgusele ning turvalisuse eesmärgil olime sunnitud ülesronimise katkestama,” jätkab Ragnar. 2244 m kõrgune Krn`i mägi ei ole Sloveenia kõrgeim, kuid sel on suur ajalooline tähtsus – selles piirkonnas toimus esimese maailmasõja ajal Izonso lahing ning esimene maailmasõda algas ja lõppes just seal. Peale selle tuntakse Krn`i mäge kui Ernest Hemingway romaani „Hüvasti, relvad” tegevuspaika. Niisiis oli Krn`i mägi ka kolmanda Sloveenia-sõidu põhjuseks ning sama aasta suvel vallutasid abikaasad lõpuks mäetipu. Muljeid oli kogunenud nii palju, et Katrin hakkas pidama blogi ja avas Facebookis Eesti – Sloveenia sõprusklubi. “Ühel hetkel tuli mõte, et võtaks ühendust Sloveenia suursaadikuga. Tol ajal asus Sloveenia konsulaat Kopenhaagenis (toim – praegu Varssavis). Ühel õhtul saatsin suursaadikule kirja palvega saata meile riigi kohta materjale. Tol ajal eestikeelset infot Sloveenia kohta peaaegu polnudki”, räägib Ragnar. „See maa tundus nii põnev. Kohalikud sloveenid, kellega olime sõpradeks saanud, hakkasid meile näitama sealseid vaatamisväärsusi, mitte „turistilõkse”, vaid just ehedat „maa soola”. Käisime need tohutult ilusad kohad läbi ja tekkis mõte, et miks mitte jagada kogetut teiste inimestega,” räägib Katrin.

Esialgu hakkasid nad Sloveeniasse reisile viima oma sõpru, siis asutasid MTÜ, et reiside korraldamiseks oleks rohkem võimalusi. Kui oli kogunenud piisavalt palju häid kontakte ja sidemeid, otsustasid nad juurde võtta kaubanduspoole, et tutvustada Eestis Sloveenia tehaste toodangut.

Kõige enam karusid Euroopas

Ragnari ja Katrini jutt on nii haarav, et paratamatult tekib mõte kõik sinnapaika jätta ja salapärasse Sloveeniasse sõita. Pindalalt on Sloveenia Eestist kaks korda väiksem, kuid riigi pisike territoorium on väga mitmekesine. Maa jaguneb põhimõtteliselt neljaks: mägine ala, karstiala koobaste ja järvedega, mis aeg-ajalt kaovad ja tagasi tulevad, vahemereline ala oliivipuude ja pehme talvega ning madalik, kus on muuhulgas merepinnast kõige kõrgemal asetsev raba. „Eestlased võib-olla ei oska sellele tähelepanu pöörata, et Sloveenia ei ole maa, kuhu minna mere äärde päevitama,” selgitab Ragnar. „Sloveenia on huvitav pigem aktiivsele puhkajale, sealjuures ei pea olema ainult mägimatkaja, jõgedel on näiteks head raftinguvõimalused, samuti on seal Euroopa üks pikim zip-line ja kelgutada saab aasta läbi,” lisab Ragnar. Ka golfi mängitakse seal talvelgi ning golfipallid on siis punast värvi. Sloveenia on ka Euroopa üks rohelisemaid riike, metsa on seal rohkem kui Eestis ning peale selle elab Sloveenias Euroopa maid silmas pidades kõige rohkem karusid. Aga rahvuspargi territooriumil suvalises kohas telki üles panna ja isegi autos ööbida ei tohi, selleks on spetsiaalsed kämpingualad. Pargivahid käivad ringi ja võivad teha kuni 400-eurose trahvi. Peale selle kontrollib mäepolitsei mägimatkajate varustust ning neil on õigus kehvas varustuses turistid mäe pealt tagasi saata.

Elu on elamiseks

Nagu ühest suust jutustavad Ragnar ja Katrin sellest, kui külalislahked, liberaalsed, tolerantsed ja töökad on kohalikud elanikud. „Sloveenias väärtustatakse väga perekondlikke traditsioone. See on riik, kus jumaldatakse lapsi ja austatakse eakaid. Sloveenid oskavad tõepoolest tööd teha. Nende traditsioon on, et ärgatakse väga vara, kella 5–6 paiku, sest ka tööpäev algab vara. Mehed lähevad varahommikul kohvikutesse kohvi jooma, et seal uudiseid vahetada, siis tulevad hommikusöögiks koju tagasi, jutustavad kuuldut naistele ning lähevad siis tööle. Tööpäev lõpeb kella 3–4 paiku, kuna elu on elamiseks ja ka perele ning hobidele peab aega leidma,” räägivad Ragnar ja Katrin. Ragnar lisab, et nägi Sloveenias, kuidas seal oli ühendatud tuletõrjeauto ja tänavapuhastusauto töö, et vabal ajal ei istu tuletõrjujad niisama, vaid puhastavad tänavaid. Ta rääkis sellest ideest ka meie poliitikutele, aga sinnapaika see jäi.

Ragnaril on varuks lugu sellestki, kuidas ta ükskord Sloveenia linnas apteeki otsis. Suure vaevaga leidis ühe ning kui ta apteekri käest uuris, miks on linnas nii vähe kohti, kus ravimeid müüakse, sai ta vastuseks, et rohkem polegi vaja, sest rahvas on terve. Katrin omalt poolt rõhutab sloveenlaste hoolitsevat suhtumist turistidesse: „Kord unustasime rõdule pesu kuivama. Meie äraoleku ajal hakkas vihma sadama. Kui tagasi tulime, siis algul otsisime, kuhu meie pesu sai, aga üllatuseks selgus, et naabrid olid pesu korralikult kokku pannud ja selle vihma eest kuuri peitnud.”

Soojad sidemed kaheksa tehasega

Headest kontaktidest sealsete inimestega ning sõprade ja tuttavate huvist Sloveenia vastu kasvas välja mõte avada siin Sloveenia tehastes valmistatud kaupade pood nimega Pull Punt. „Sloveenias me lihtsalt astusime tehaste ustest sisse, lühikesed püksid jalas, matkakott seljas, ning rääkisime oma plaanidest. Meie üllatuseks ei öelnud keegi ära, vastupidi, meid võeti sõbralikult vastu,” meenutab Ragnar. Pooleteise aasta jooksul jõudsid nad luua sidemed kaheksa tehasega. „Neil seal kulgevad asjad kuidagi teistmoodi. Sloveenid on väga uhked oma toodangu üle. Nad mõistavad, et see on nende visiitkaart ning nende jaoks tähtis, et see teistele meeldiks. Meie kogused on väga väikesed, kuid sellest hoolimata suhtutakse meisse nagu saadikutesse, kes välismaal nende toodangut esindavad,” lisab ta. Ragnar tunnistab, et mitte kogu Sloveenia toodang ei ole Eesti inimestele meelepärane. „Eestlased üldjuhul ei usalda võõraid kaubamärke ning hoiduvad erksatest ja värvilistest toodetest, eelistades valget ja halli ehk Skandinaavia stiili,” näitab ta kirjusid toasusse, mis jätsid siinsed ostjad külmaks. Samas on tooteid, mida sloveenid toodavad ainult ekspordiks, näiteks küüslaugušampoon, mis osutus meil populaarseks.

Aga millised Eesti tooted on sloveenlastele meelepärased? „Eestist oleme sinna viinud päris palju kaupa alates kõrsikutest ja lõpetades kange sinepiga. Meestele sinep meeldis, aga naised ütlesid, et liiga intensiivse maitsega, rikub toidu ära. Eesti õlu meeldis, aga veini kohta ütlesid, et ärge seda rohkem tooge,” naerab Katrin ning lisab, et sloveenlased on diplomaatiline rahvas – viisakusest kiidavad, aga rohkem juurde ei küsi. Nad viisid Sloveeniasse ka marineeritud kõrvitsasalatit, aga selle peale tehti suured silmad – kes siis kõrvitsat purki paneb?! Sloveenias tehakse kõrvitsaseemnetest õli ja kõrvits ise läheb loomasöödaks, toiduks kasutatakse pisikesi muskaatkõrvitsaid.

Kokkuvõttes tunnistavad Ragnar ja Katrin, et Sloveenia on neile õpetanud, kuidas jääda iseendaks ning tegutseda oma südame järgi. „Oleme kogu Sloveeniat risti-põiki läbi sõitnud, kuid palju on veel avastamata,” on nad kindlad.

 


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *