Vahetud muljed

Aktiivne Sloveenia ja merehõnguline Horvaatia 2017

Inna

Võimas, müstiline ja imeilus Sloveenia oma mägede, kuristike, jõgede, koobaste ja arvukate matkaradadega on väga väikeses osas nähtud, aga see vähene ainult suurendas isu veel rohkem näha. Päikseline Horvaatia Opatija linna rannapromenaadil andis lõõgastava puhkuse pärast Sloveenia mõnusaid pingutusi. Vahva reisiseltskond oli lisaboonus. Reisimine teeb rõõmu!

Nii kirjutasin oma FB lehele vahetult pärast reisi. Nüüd on sellest üle kuu möödas, olen muljeid sõpradele ka pikemalt jaganud, aga võlgu olen reisikommentaari meie vahvale seltskonnale. Tuleb tunnistada, et algul jäin suunavaid küsimusi ootama, millele Kati-Ragnar vastuseid tahavad. Hiljem on olnud nii, et argielu rutus mõtlen kirjutamisele siis, kui seda parasjagu teha pole võimalik ja unustan selle siis, kui vaba ajaga midagi mõistlikku peale pole hakata. Täna parandan oma vea.

Sloveenia ON võrratu, lisaks looduse lopsakusele ka korras ja hoolitsetud, inimesed sõbralikud, tähelepanelikud ja rõõmsad. Minu kõige-kõigem elamus oli Javorca kõikide usundite kirik – nii väike ja lihtne, aga kui võimsa sisu ja sõnumiga: Kõigevägevama ees on kõik sõjas langenud võrdsed,  igaühe kaotus on lähedastele valus ja neid leinatakse olenemata sellest, kuidas nad oma jumalat nimetavad. See TUNNE, mis seal kirikus tekkis, aitab ka täna maailma mõistvamal pilgul vaadata.

Õpetlik oli mägimatka päev. Laulusõnade „Nati-natukene veel“  ja Kati abiga mõõdad oma mäkketõusu samme, aga saapad on tinarasked ja mootor sees hakkab järjest sagedamini puhkust nõudma. Tahe edasi minna on suurem kui füüsiline võimekus ja kui saad aru, et tegelikult on vaja hoopis kiiremini edasi liikuda, siis teedki lõpuks otsuse, mis matkagrupi tükeldab ja ka Ragnarilt tipu vallutamise võimaluse võtab. Muidugi olin ma häiritud, et ma Krnile ei jõudnud ja ka Ragnari rajalt maha võtsin, aga siis poleks mul olnud ka Javorca elamust. (Isegi mu sammulugeja kaotas mägedes mõistuse ja pildi ning alles kuu aega hiljem hakkas uuesti numbreid näitama.)

Mägedes olen ju varemgi käinud ja neid võin imetleda lõputult, aga Sloveenia matkarajad andsid uue läheduse, kogemuse ja arusaama looduse vägevusest. Neid radu tahaks veel kõndida.

Kahetsen, et ei söandanud koos Eevi ja Silviga öisele Itaalia kalmistule minna. Aukartus paiga ees ja tahtmatus rahu rikkuda võtsid võimaluse müstiliseks kogemuseks.

Ma ei otsi ekstra-ekstreemseid elamusi, benji hüppele ma ei lähe, lohelennule samuti mitte ja kelgusõidul oleksin ma ilmselgelt samasuguse pahameele osaliseks saanud nagu too paksuke papi, kes teile jalgu jäi. Milleks teistelt rõõmu röövida?

Reisi parimad maitseelamused olid Lovrun-Opatija  teel olnud kalarestorani sardiinid ja marjakook Krajna Goricas. Hämmastav, kuidas sloveenid oma tohutu suurte toiduportsjonite juures nii saledad ja sihvakad püsivad.

Reisikaaslaste tehtud pilte vaadates näen, et enamasti paistan ma morn ja tõsine, sellest võib tekkida eksiarvamus, et ma olen rahulolematu. Tõsidus on minu pärisosa ja fotograafile naeratamine üks raskemaid ülesandeid siin elus. Minu naerulinnu pesa purunes väga ammu, aga see ei tähenda, et ma teiste lustimist ei mõista. Nagu korduvalt ütlesin: ma pole ammu nii palju naernud kui teiega koos.

Reisi alguse viktoriini auhinna kommipakis oli minul selline tõetera: „Füüsilised ebamugavused mängivad siis mingit rolli, kui meeleolu on vale“.  Ma ei saanud sellest sõnumist aru, sest minu jaoks kehtib keskkooliaegsete klassivendade reegel „Ela 5 aastat vähem, aga ära virise!“  Nii et kui mul oligi mingeid füüsilisi ebamugavusi, siis mõni ninakirtsutus või murekorts kulmude vahel võis sellest teistele märku anda, Vingu-Viiu ma vaatamata oma tõsisele näoilmele loodetavasti siiski ei olnud.

Mida järgmistele reisidele soovitada? Kui minnakse rohkem kui ühe autoga, siis peab autode vahel silmside olema. Eriti teel sihtkoha poole, eriti kiirteel. Sest nagu näitab selle reisi kogemus jääb raadiosidest väheks ja 10 minutit edumaad võib kujuneda mitmetunniseks ootamiseks. Parem karta kui kahetseda.

Tagasisõidu 3 pikka päeva autos paigal istuda on tõsisem katsumus kui mägedes turnimine. Kui sinna sõites lahutasime meelt viktoriini ja videote vaatamisega, siis tagasisõidu aeg võiks ka olla millegagi sisustatud. Selge see, et ummikuid ei saa ette prognoosida ja sellevõrra autos istumise aeg pikeneb, aga mingi „liikumismäng“ või minimatk võiks tagasiteel mõnes peatuspaigas olla.

Alati tasub kõigilt küsida, kes mingit vaatamisväärsust näha tahab, nii oleks Ljubljanas teine Draakonisillale minek ära jäänud ja selle aja arvelt saanuks soovijad ka jõe ääres õllelauas istuda-lustida.

Kaitseinglid olid sel reisil meiega kaasas mäel, kui veidi enne vihma ja tormi mägimajja jõudsite, ja Volarje maanteel, kus üks kihutaja oma autoga kurvist välja põllule rullus mõni minut pärast seda, kui me seal teeserval olime kõndinud. Kui lihtsalt võib kiirteel ummikus aeglaselt venides „kõksu“ teha ja ummikut veelgi pikemaks venitada näitasid Viinis meie kõrval rekka ja väike punane auto.

Rööprähklemine on tänapäeva tegevuste tunnussõna, aga roolis olles ja puhkusereisil  oleks hea keskenduda ainult põhitegevusele.  Pood võib rahulikult uksed kaheks nädalaks kinni panna, kui klientidele jääb sõnum, et xx kuupäeval ootame teid värske kraami ja suurema kaubavalikuga. Kliendid ei kao kuhugi, sest teisi sama kauba pakkujaid ju pole, uudishimu uute kaupade vastu ergutab seda rutem taastulema.

Lõpetuseks suur tänu Katrinile ja Ragnarile, et armastate Sloveeniat ja tahate oma armastust ka teistega jagada! Aitäh nii teile kahele kui ka Dellale, Eevile, Elele, Merikesele, Pillele, Raivole ja Silvile toredate hetkede, mõnusate naljade ja vahvate koosveedetud päevade eest! Päike ja rõõm olid meiega, jäägu see ka järgmistel reisidel nii!

Pille

1) Mida Pull Punt võiks teisiti teha, mida muuta, parandada? Hea, et tegin reisil olles pisikesi kokkuvõtteid enda jaoks – muidu tean, et siuh ja meelest läinud. Pull Punt peaks kindlasti oma pulli asja Sloveenias jätkama. Reiside, matkade ja olemiste korraldamist. Minu soovitused: puhake ise ka ja unustage töö, sest sedakorda see oli kaasas. Ja mida veel teisiti teha..muuta…võibolla lihtsalt seda, et vahel on lihtsalt nii hea olla ka nii, kui et pea on tühi ja ei pea analüüsima, hindama ja vastama küsimustele, kuidas, kas ja mis 🙂

2) Mis häiris reisil olles? Kui midagi häiris, siis need olid ikka enda hinnangud ja reageerimised mingitele olukordadele, vaidlustele, vihjetele ja teistele inimestele. Inimlik ju.

3) Millest tundsid  reisil olles puudust? Reisil olles, mitte millestki..vbl vahel tuli oma padja järgi igatsus 😀

4) Mida oleksid saanud sina teha, et sinu reis oleks olnud veelgi parem? Tegin, ostsin endale seda süüa, mida sõin kodus ja soovisin ka reisil süüa.

5) Mida reisides õppisid ja missugused tarkused sa järgmistele reisidele kaasa võtaksid? Tahan endiselt öelda suured tänud korraldajatele, et ma siia gruppi sain ja KRN-i mäge käisin vallutamas. Minu jaoks superkogemus! Aitäh! Mägedesse ja mäkke kindlasti veel, nüüd juba jalgade osas vast teadlikumalt ja kindlasti endiselt keppe kasutades -ja et peale mägimatka on vaja puhata! Minul, eriti peale allatulemist. Suured tänud Katrinile ja Ragnarile tohutu toetuse ja kannatliku juhendamise eest mäkke minnes ja ka laskudes. Lisaks  – minu jaoks oli see selline esimene pikk bussireis – phm kokku 5 päeva. Tahtsingi teada saada, mis see on. Sain teada, mis see on 🙂 Lisaks õppisin seda, et kui sööd teistest erinevalt, siis pea seda meeles ja hoolitse oma kõhu eest ise ja endale õigel ajal 🙂

6) Kas info, mida reisil jagati oli sinu jaoks piisav või oli infot, mille kohta oleksid tahtnud rohkem teada saada? Piisavalt palju ja alati, kui tahta detailidesse minna on olemas raamatud ja internet. Aga Katrinilt ja Ragnarilt sai väga head infot ja piisavalt fakte külastatud kohtade ja ka kauguses paistvate tippude kohta. Ja infot kuhu võiks veel minna, mida teha, mida süüa jne jne.

7) Kas pikk bussireis- läbi mängude, viktoriinide, kasutute faktide – oli lühem, huvitavam või pigem segav ja tüütu? Lühem ja huvitavam, lisaks kindlasti see mõnus itsitamine ja naer – 10 punkti 10-nest!

8) Mida soovitaksid teistele (tulevastele) reisijatele? Vähem kola, rohkem naeru ja kuhjaga kannatust (istumiseks) 😉

9) Kas samasugusele reisile läheksid uuesti? Sloveeniasse jah, kuid kas bussiga istudes…never say never 😉

Parimatega,

Pille

Eevi

Minu säravamad reisihetked.

Kõige tüütum reisidel on pikkade vahemaade läbimine. Esimese pika sõidu lõpetas Gorski hotell Poolas. Vana hea tuttav koht, saabud nagu koju.

Järgmise pika päeva tegid mõnusamaks mäed ja kurvilisemad teed. Minu rõõmuks sai jälle kenasti Predili järves sulistada.

Õhtu põnevaim hetk aga saabus siis, kui me Silviga pimeduse varjus Predili surnuaeda hiilisime. See oli lihtsalt üks õnnelik juhus, sest meie “sahver” (teine auto koos söögikraamiga) kihutas ootamatult edasi vales suunas.

Küünlatulede säras vana Itaalia surnuaed oma hauasammaste, urnimüüri ja hauakambritega oli müstiline ja parasjagu kõhedust tekitav. Olen mitmetes riikides surnuaedu külastanud, kuid mitte kunagi õhtupimeduses. Igatahes seekord sain suure elamuse osaliseks. See vaatepilt oli aukartustäratav.

Hiljem õhtul Volarjesse jõudes olin aga täitsa läbi. Kange tervitusnaps lõi uuesti elu sisse.

Kobarite matkarada koos Kozjaki kosega oli jälle mõnusalt tuttav. Seekord aga sattusime sinna valel päeval. Sloveenidel oli sel päeval (15. aug.) suur kirikupüha ja seega tööst vaba päev. Poed olid suletud ja rahvas nautis looduses matkamist.

Mägimatka hommikul ei olnud mul korralikku matkakotti ega ka magamiskotti. Tolmini linnas on önneks  üks hea spordivarustuse pood Eurosport, kus müüja mitte pahaks ei pannud (vabandas naeratades), kui me äsjapestud põrandal edasi-tagasi tatsasime.

Sealt poest saingi kõik vajaliku ja nii võis matk Krn`I mäele alata. Esialgu oli uue kotiga liikumine küll raske, aga keha harjus sellega peagi.

Krni järvest edasi tuli rohkem kivisel pinnal turnida, aeg-ajalt hinge tõmmates. Kusagil huikas lind, kaljukitsi polnud näha. Eemale mägede kohale sõudsid peagi tumedad pilved, müristas ja välgutas. Hoidsime kõik pöialt, et pilved meieni ei jõuaks.

Pilved ja saju saime õnneks alles siis, kui mägimajas kohal olime.

Mägedes üllatas meid huvitav taimestik. Seal olid imeilusad kollased kellukad. Mõne kivinuki tagant aga leidsime sinivalge lillemere. Kõige ootamatum oli eedelweissi leidmine. Õied kükitasid ootamatult nina all.

Tillukeses mägimajas võttis meid vastu avali südamega noor ja kaunis sloveenitar. Tema abivalmidus ja heatahtlikkus  oli võrratu.

Öö möödus rahutult, palavusega võideldes. Päikesetõusu aegu sai mõõt täis, riietusin ja kobistasin allkorrusele. Leidsin põrandalt mingi kahtlase märja koti riietega. Kaks rändurit olid siruli pinkidel magamiskottides. Kummaline vaikus…

Lõpuks saime oma grupi kokku ja asusime tippu vallutama. Lambad olid juba tipus ära käinud, pabulaid maa ja ilm täis. Aga vaated siin üleval olid võrratud! Kogu see valguse-varjude mäng, päike ja pilvede liikumine oli eriline. Peab lihtsalt ise nägema.

Mäest laskumine läks kiiremini, kuigi tuli turnida ettevaatlikult kivikamakate vahel, eemal terendamas Ragnari oranž särk. Mälestusena mägimatkast on mul nüüd üks ilus sinine varbaküüs.

Ronimist sel reisil oli aga veelgi. Ühe maailma kõrgeima suusahüppetorni tipus Planical sai vaadatud kaaslastele ülevalt alla. Veelgi julgemad sõitsid sealt alla  trossi abil. Meie kasutasime seekord kondimootori abi.

Igal reisil Sloveenias tuleb ka kelgutada.  Pilved meie sõitu õnneks ei seganud, kuigi oli karta, et tuleme tõstukiga sama targalt alla tagasi.  Pilvede asemel oli segajaks hoopis üks seltskond, kes mäest aeglaselt alla venis ja seega meie sõidunaudingut oluliselt kahandas. Suvine kelgutamine on siiski väga lahe tegevus!

Rongisõit autoga oli omamoodi kogemus. Seekord sõitsime päeval ja emotsioon oli hoopis teine. Need võrratud kõrged mäed meie ümber, metsik loodus ja lopsakas rohelus oli fantastiline. Kuni meie lahtine bussiuks kinni kiilus ja ees terendas vingu täis 6 km. pikkune tunnel. Õnneks saime ukse liikuma ja elusalt kohale.

Olen mere ääres sündinud ja ilmselt seetõttu armastan väga vett. Seekord õnnestus kahel päeval heas jahedas Soca jões supelda. Bohinj järve ääres oli lahedalt kõikidele ruumi. Seal oli vesi pehme ja  soe ning ringi ujusid päris prisked kalad. Horvaatias Opatijas  oli Aadria meri aga hirmsoolane. Lainetusega ujuda oli ebameeldiv: silmad, nina, kurk olid kohe täis soolast vett.  Ühel korral sattusin ujuma väikeses abajas, kus maapind oli kaetud pisikeste kivikestega ja vette sai rahulikult jalutada.  See koht ja emotsioon olid võrratud!

Volarjes tegime Silviga traditsioonilise rattatuuri läbi mitme küla. Päike oli juba üsna madalal, seetõttu kaugemale minna ei saanud. Möödusime tuttavast kirikust, surnuaiast,  lehvitasime külamemmedele. Hea oli kihutada, tuul kõrvus vuhisemas. Ümberringi rohelus, mäed. Nii hea tunne!

Tegelikult olid kõik reisipäevad vahvad. Nii palju toredaid tegemisi, käimisi, emotsioone. Jäätis oli kindlasti minu üks märksõnadest sellel reisil. Opatijas olin valmis ainult jäätisest, merest ja päikesest elama. Ikka ja jälle meenuvad Sloveenia maitsvad toidud ja heatahtlikud inimesed.

Minu reisikaaslased olid kõik vahvad eestimaalased, abivalmid ja rõõmsameelsed.  Meie koostoimimine sujus tõrgeteta. Kõik probleemid said ilusasti lahendatud.  Oleks tore jälle koos midagi vahvat ette võtta.

Suur aitäh kõikidele meeldejääva reisi eest!

Ele

Tere Katrin!Täna hommikul alles meenus,et soovisid paar nädalat pärast reisi tagasisidet.Tead,see kõik oli minu jaoks täiega võimas elamus.Olen tõesti väga tänulik,et lasite selles osaleda.Minul isiklikult on jäänud ainult meeldivad mälestused ja ülejäänud olid hetkeemotsioonid.Tänan Teid veelkord ja kõike kaunist! Ele.

2016 aasta reisimuljed

Eevi

Kallid reisikaaslased,
Seda reisi sai pikalt oodatud ja juba ta ongi läbi! Alles on aga kaunid mälestused kelgutamisest, matkamisest, vees sulistamisest, hiigelkoopas sõitmisest ja veel paljust muust põnevast. Üheskoos veedetud päevad olid täis rõõmsat elevust ja vallatusi. Aitäh kõikidele, erilised tänud aga Katrinile ja Ragnarile

Ene

Teekond oli võimas ja emotsioonide rohke, palju asju tegin esimest korda elus, sõitsin kelguga, ronisin mäkke (tulin ka alla), sõitsin suusatõstukiga, ja kindlasti oli midagi veel… maailm on imeline, kutsun teid sellele väiksele teekonnale kaasa…. aitähh reisikaaslastele, et mind välja kannatasite, ja muidugi imelisele bussijuhile Ragnarile ja rõõmsameelsele giidile-sõbrale Katrinile, ilma temata poleks mäkke läinud, aitäähhh tohutu kannatlikkuse eest.. jne

Della 

Alles oli märtsi kuu, kui sain teada, et lähen järjekordselt Sloveeniasse reisile. Ootasin seda 29.ndat juulit tohutult. Ja lōpuks see ka tuli. Ütleme nii, et üks toredamaid reise. Ei tohiks küll vōrrelda sest kōik reisid on toredad. Aga see reis oli teistmoodi kuidagi. Ei oskagi öelda miks nii. Seltskond oli väga mōnus ja lahe. Kōik minuarust kohanesid üksteisega kiiresti ja hoiti kokku. Kiitus reisikorraldajatele oma suhtumise, käitumise ja hoolivuse eest! Reis oli väga mitmekesine ja huvitav, polnud mingit logelemist. Käisime matkamas, kelgutamas, šhoppamas. Seega oli kōigi peale mōeldud. Mulle meeldis väga. Loodan, et järgmine kord jälle

2015

Sloveenia 2015 oli mõnus – vägevad mäed, kuum Piran, tervislikud termaalveed ja imekaunis Logarska Dolina jäävad kauaks meelde!

USA ringreis märts 2015 oli lihtsalt võrratu! Kindlasti elu meeldejäävamaid reise!

Ene

Üle pika aja oli mul tore olla, reisikaaslased olid fantastilised, sain tuttavaks toredate inimestega, aitähh neile. See oli ka mu isiklik proovilepanemise reis, et kaua suudan niikaua istuda, kas talun reisimist (augustis 2013 oli raske selja operatsioon ja taastusin kaua). Bialystok on kena linn ja toredad inimesed, tunda oli vaba suursuguse Euroopa hõngu, kuninglikku väärikust. Puhkasin väga hästi, aitähh korraldajatele.

Silvi

Hea seltskonnaga on alati tore reisida! Hotell, kus ööbisime, oli igati tasemel – alustades vastuvõtust, toa suurusest ja puhtusest ning lõpetades väga rikkaliku hommikueinelauaga. Bialystok on kena väike linnake, kus on palju kirikuid ja veelgi rohkem igat laadi ööklubisid, restorane, pubisid. Laupäeva õhtuks on kõik söögikohad rahvast täis. Et üldse kuskile õhtut nautima saad, tuli soovitud kohas eelmisel päeval koht reserveerida ning ettemaks tasuda.

Meeldis väga kaunis loss, kus praegusel ajal meditsiini kõrgkool asub. Lossipark on ilus ja sarnane meie Kadrioru  lossipargiga.

Kõige rohkem hämmastas mind see, et sealse rahvamassi hulgas olid üksikutel inimestel mobiilid. Noored tulevad kokku ja suhtlevad silmast silma. Keegi ei surfanud sedasi telefonimaailmas, kui meil, Eestis.

 Eevi

Reisi sai pikalt oodatud. Eesti suvi oli seekord äärmusest äärmusesse: alguses külm ja siis otsa väga kuumad ilmad.  Tahtsin juba väga sellest kuumusest põgeneda. Ööl enne reisi oli kas siis kuumusest või reisiärevusest uni lühike. Lõpuks ometi sai hommikul Eesti kuumus seljast pühitud.

Esimese päeva sõit oli harjumatult pikk, aga öine magamatus ei andnud imelikul kombel üldse tunda. Katrinil ja Ragnaril olid reisiseltskonna ergutamiseks ette valmistatud põnevad mängulised vahepalad (muusikapalade mõistatamine jms.), mis olid tõesti lahedad ja lõbusad. Nii möödus teekond Eestist Poolasse märkamatult. Hotell Poolas oli vaikne, puhas ja viisakas. Hotelli ees asuv “söögikoht”, kus kavatsesime mõnusalt õhtut veeta, valmistas aga pettumuse: toiduvalik oli kesine, porgandimahl vesine. Järgmise päeva teekond kujunes juba hulga põnevamaks. Poola sai läbitud ja mäed hakkasid silmapiiril paistma. Mäed, minu lemmikud. Õhtul peatusime Itaalia mägede vahel kauni Predil´ i järve ääres. Vesi oli täitsa ujumiskõlblik, nii 17 kraadi, kuid jahe õhk  pani minu sulpsatusele piiri. Tavaliselt kasutan iga võimalust vette kargamiseks. Varbad said seekord ikkagi  ilusasti puhtaks pestud.

Oma sihtpunkti Sloveenias, Volarje  külasse, jõudsime õhtupimeduses. Meid üllatas imekitsas sild Soča jõe kohal, millest üle sõitsime. Järgnevatel päevadel sai mitmel korral autode eest sillal lipatud ja silla betoonäärel kõõlutud, mis oli omamoodi põnev. Ja lõpuks harjusime selle naljaka sillaga täitsa ära. Meid ootasid Volarjes ees lahke pererahvas ja armas “kodumaja”.  Meie “kodu” oli kohe esimestest hetkedest peale hubane ja mugav. Siin oli väga hea olla! Järgnevatel päevadel, täpsemalt õhtutel tegime külavahel ja küla ümbruses mitmeid jalutuskäike. Eriti vaimustavad olid rattasõidud mööda mägiseid teid külast külla. Mäed, orud, helesinine jõgi ja vulisevad mägiojad, kosed, väikesed puhtad külad, lilled, põnevad puud ja põõsad, päike. Võrratu!! Inimesed olid ümberringi heatahtlikud, viisakad, alati teretati. Söögikohtades olid rõõmsad teenindajad ja üldjuhul kiire teenindus. Oma pisikesel armsal rõdul sai kohaliku eluga end kurssi viidud (vargsi piilutud, mida naabermajades tehakse).

Mulle meeldib  surnuaedades käia, tutvuda kohaliku rahva traditsioonide, kommetega. Seekord peatusime rattasõidul Volarje ja Kamno vahel asuval surnuaial. Pisike surnuaed kümbles päikesesäras. Oli kirikupüha, kuid hetkel ei olnud haudade juures kedagi peale meie. Ühel väga soojal õhtul sai mul ka meie mägijões suplemine, õigemini vette sisse ja välja kargamine (veetemp. 10°C ringis), ära  proovitud. Jäine, karastav, mõnus! Järgmisel õhtul avastasime tänavavalgustite ümbruses lendlevad ennenägematult suured kollase-pruunikirjud liblikad, mida alguses pidasime ekslikult nahkhiirteks. Peale öist äikest ja tugevat vihmasadu märkasime hommikul, et meie kaunis helesinine jõgi on muutunud  piimakohvi värvi tohutult laiaks, sügavaks  ja mäslevaks mägijõeks. Sellisele jõele tuli minna raftingut tegema! Appi! Tuli ennast kokku võtta. Kui lubatud sai, siis teen ära. Esimene hetk paadiga jõel ja kohe sahmakas vett  kaela oli ehmatav. Edasi läks juba üha lõbusamalt, mis sest, et pilvedest rabises alla vihma ja aeg-ajalt uhasid meist üle külmad hoovused.  Enesetunne läks üha paremaks ja nüüd juba vaatasin jõge teise pilguga. Põnevaid sportlikke tegevusi oli meil teisigi. Kransjka Goras ootas ees päris kõrge ja kurviline kelgumägi. Natuke vaatamist ja mõtlemist ning siis tuli otsus, et proovin ära. Mäes sõitsid kelkudel uljalt ju ka lapsed. Sõidu algus oli kohe üsna järsu laskumise ja kiire kurviga. Kui see osa õnnelikult läbitud sai, läks sõit üha lõbusamaks. Nii lahe!! Veel üks tore sportlik tegevus oli Bohinji mägijärvel kanuuga sõitmine ja ujumine. Bohinji järv ja seda ümbritsevad mäed on imekaunid.

Vahepeal tulime mägedest alla ja sõitsime lõuna poole, Aadria mere äärde. Sõime ja jalutasime kaunis Izola linnas, külastasime turgu ja nautisime sooja merd ning päikest. Õhtune Pirani linn oli oma tuledesära, muusika ja armsate rannakohvikutega  väga romantiline. Selles linnas oleks tahtnud kauem peatuda. Omapärase elamuse pakkus õhtune sõit autos rongi platvormil Bohinjist Most na Socisse. Väljas valitses pimedus, rong kihutas üle kõrgete sildade ja läbi tunnelite, millest pikim oli 6 kilomeetrit.

Nagu juba mainitud sai, mäed on minu lemmikud. Õhtuti jälgisin imetlusega mägede kohal loojuva päikese värvimänge, taevalaternate pimeduses heljumist ja tähtede langemist ning  kuulasin huviga mägedest kostvaid helisid, mida tekitasid kas kotkad või ümisejad. Ühel päeval külastasime mägedes elavat sloveenide peret. Meid võeti südamlikult vastu, ikka koos kange tervitusnapsuga. Jalutuskäik loomade juurde tekitas palju elevust. Meil ei peeta ju maal hirvekarja ega poni. Rõõmsalt toimetasid oma aedikutes veel haned, siga ja kitsed, kes olid eriti aktiivsed ja lõbusad tegelased. Siin nägin ka esmakordselt, kuidas kasvavad kiivid ja et põldmarjapuhmas võib nii suur ja viljarikas olla.

Lõunasöök, mida meile pakuti, oli neljakäiguline traditsiooniline kohaliku mägirahva toit. Söök, mis mõnes osas eestlastele veidi harjumatu (nt. polenta, juustu-püreesupp ja magustoit, mille nimetus läks kaotsi), oli mitmekesine ja väga toitev.

Huvitav oli vaadata, kuidas valmistatakse kaunist Istria? pitsi.

Pärastlõunal võtsime suuna Itaalia piiril asuvale Matajuri mäele. Kuna taevas tõmbus pilve ja oodata oli vihma, siis tõusime mäele päris kiires tempos. Matajuri tipus ümbritsesid meid juba tihedad pilved ja tõusis tuul. Hakkas müristama. See tähendas, et tuli kiiresti alla laskuda. Poolel teel alla algaski tihe vihmasadu. Õnneks jõudsime mägimajja varjule. Olime mägimajas mitu tundi, sest õues möllas tugev äike, sadas läbisegi vihma ja rahet. Karta oli, et kui ilm ei parane, siis tuleb jääda mägimajja ööbima. Tahtsime ikka väga oma “koju” tagasi.

Varsti möödus äike, kuid sadas ikka veel tihedat vihma. Hakkasime alla laskuma. Mehed pugesid kiiresti saadud vihmakeepidesse. Mina testisin oma kehakatteid. Nagu arvatagi oli, said püksisääred kiiresti märjaks, saabastes lirtsus sõna otseses mõttes vesi. Mäest laskumine oli porine ja libe. Mõnel meist õnnestus lausa “poriliugu” lasta.

Alla jõudes jäi vihm üle ja mägede vahele kerkis üks vikerkaarejupp, siis teine. Nii kaunis! Vahetasime riided, soojendasime sloveenide juures keha – kes kuuma teega, kes kange napsuga. Õnneks keegi haigeks ei jäänud. Matajuri mägi jäi millegipärast hinge peale kriipima. Ei saagi aru, mis see on! Matajurile tahan küll veel kunagi tagasi minna! Siis võimalikult ilusa ilmaga ja rahulikumas tempos.

Kohalike sloveenidega kohtusime põgusamalt ka väikeses mägikülas elava taluniku juures juustu, lisaks veel mett, veini ja vorsti ostes.  Selles külas nägime ka sloveenide elu vaesemat(lihtsamat) poolt. Armas oli see, et igal pool kasvatatakse lilli, mis õitsevad rikkalikult. Isegi kõige viletsama kuuri ees õilmitses suur värviline lillepuhmas! Siin sai tehtud palju ilusaid fotosid.

Kohe esimesel Sloveenias viibimise päeval käisime vaatamas Tolminite kuristikku, mis oma lopsaka taimestiku, kohisevate koskede ja koobastega jättis võrratu mulje. Ja need alpikannid, nii tugevalt lõhnavad! Nagu sinililled meie kevadises metsas. Võtsin ühe õie kaasa, kuivatasin ära – kahjuks läks lõhn kaduma! Ju siis on lõhna nautimine ainult kohapeal võimalik.

Matk ajaloolisel Kobarite matkarajal oli ka super huvitav. Turnimine mägisel pinnal väsitas õhtuks täiesti ära. Natuke kiusas palavus ja häirisid umbsed jalanõud, aga see käib matkamise juurde.

Reisi võrratuim kogemus oli käik Škocjani koopasse. Ei kujutanud ettegi, et see koobas võib nii suur olla. Olen Prantsusmaal ka ühte koobast uurinud, kuid neid kahte ei saa omavahel kuidagi võrrelda. Ja kanjon koopa sees! Minu muljeid on võimatu kirjeldada. Emotsioonid on ikka veel väga suured. Igal juhul soovitan, kes veel käinud pole, seal kindlasti ära käia.

Ühel õhtul viisid Ragnar ja Katrin meid  mägede vahel asuvasse kasiinosse nimega Aurora.  Minekuga oli elevus sees nagu koolilastel, nii et vajalik dokumentki maha ununes. Õnneks polnud ma ainuke tuulepea. Kõik korras, läks sõit õhtupimeduses lahti. Peagi leidsime eest tuledesäras mängupõrgu. Sees pandi nimed kirja  ja tehti väike loterii, mis on muidugi hea moodus klientide meelitamiseks! Minule naeratas õnn kasiino nokkmütsi näol!? Kodus paras kellelegi kingituseks jagada.. Mind üllatas see, et kasiino külastajateks olid eranditult itaallastest pensionärid. Pensionäride ajaviide või mis? Minu jaoks täiesti arusaamatu tegevus.  Kokkuvõttes sai ära käidud ja ära nähtud see võõras maailm. Väike seiklus muidugi ka.

Päevad möödusid kiirelt ja peagi tuli hakata kotte pakkima. Ääretult kahju oli Sloveeniast lahkuda!

Poola valmistas seekord paraja üllatuse. Ees ootas juba tuttav hotell. Plaanisin  mõnusasti dušši võtta ja reisiväsimust maha raputada, kui selgus, et dušširuumi ventilatsioon ei tööta. Lisaks leidsin eest niiskusest (või seenest) kobrutavad seinad. Täiesti uskumatu!!  Tuba õnnestus küll ümber vahetada, kuid kehvema vastu. Kõik siin oli ligadi-logadi. Puudusid veel lutikad. Appi, see oli ebameeldiv kogemus!

Edasine reis kulges õnneks kenasti. Katrin ja Della  aitasid Tallinnas mul kõik kastid, pakid ilusasti üles koridori tassida. Veelkord aitäh teile! Kojujõudmisele pani punkti veidi napsune naabrimees, kes järsku keset ööd liftist välja astus. Tema tahtis ka aidata ja krabas veinikasti pappäärest kinni nii, et kohe-kohe oleksid mu kallid joogid põrandale katki lennanud. Kuni ma korteriukse kinni sain, tuli veel paar komplimenti vastu võtta. Uhh, lõpuks ometi jälle kodus!

Kallid Katrin ja Ragnar: suured tänud teile selle toreda reisi eest!!!

Minu tänud ka kõikidele teie headele abilistele Sloveenias!

Silvi

Sloveenia kui muinasjutt!

Aastaid tagasi ei teadnud ma Sloveeniast praktiliselt mitte midagi kuni Katrini pere selle enda jaoks avastas. Tasapisi kogunes väike ülevaade sellest maast tänu Katrini ja Ragnari filmidele ning fotodele koos sinna juurde kuuluvate reisimuljetega. 2013 aasta sügisel andsin mõista, et tahaks ka seda ilusat maad oma silmaga näha. Mõte välja käidud hakkas see pall veerema ning lõpptulemuseks saime imetoreda võimaluse olla Sloveenias kohe mitu mitu päeva.

Muinasjutulised kõrgused! Mägedes trampides sain tunda lihaseid millest enne polnud aimugi! Sellist ülesmineku ja allatuleku harjutusi pole varem kogeda saanud. Kes tahab natuke sellisest „käimisstiilist“ aru saada peaks mitmeid tunde järjepanu 5 korrusele kõndima ja alla tulema. Vahepeal võib lonksu vett võtta, teha sügavamaid hingamisharjutusi ja siis taas üles-alla liikuma.  Uskuge mind, sellise tempoga hakkate treppe vihkama. Mina hakkasin! J Kuigi see arvamus muutus kodus tagasi olles. Peale reisi olen mitu päeva jutti treppidel kõnniharjutusi teinud ja imelikul kombel ma naudin seda!

Mäed, mäed, mäed … Nende suursugusus, ilu ja võimsus! Lummav vaatepilt! Kuigi esialgu ma nii ei arvanud. Esimene tunne oli mul hoopis teine – tundsin end ahistatuna, allasurutuna, hingata oli üsna raske ja see saunalavasarnane niiske kuumus- no mis mõnu sa sellisest asjast tunned? Keel vestil, süda seest välja hüppamas ja higised riided seljas- no ei ole vahva! Kuid taas see arvamus muutus! Ma hakkasin mägesid armastama ja tahan kohe kindlasti mägedesse tagasi minna! Mägimatkamine – see tunne, mis kaasneb iga väiksemagi tipu vallutamisega- see on nagu narkootikum. Saan nüüd aru, miks inimesed riskivad ja võtavad ette aina kõrgemaid ja kõrgemaid mäetippe! Just selle sama sõltuvuse ja rahulolu tõttu, mis tekib peale igat mäetipu vallutamist! Seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna. Seda tunnet peab ise kogema! Siis saab sellest alles aru!

Uhked mäed peidavad endas igal sammul meeldivaid üllatusi. Olgu selleks siis  madalam või kõrgem kosk, kitsam või laiem jõgi, väiksem või suurem koobas, sõbralikud sloveenid või rõõmsad turistid, mägikülad või linnakesed, serpentiinid või üles alla looklev külatee. Sellesse kõigesse jõudsin lühikese ajaga sügavalt kiinduda!

Muinasjutulised sügavused, imeline taimestik ja koopad!

 Võimsa mulje jätsid Sloveenias olevad kosed ja türkiissinised jõed, millede kaunis vaatepilt koos veemühina ja tohutu kiirusega tõid aegajalt „kananaha“ ihule. Minu jaoks sai lummavaks kesköösel kuuvalguses „keev“ kaffee lattet meenutav  Soča. Jõemüha ja kuuvalguses moodustunud varjud tegid südame alt veidi õõnsaks…tekkis tunne, et kohe, kohe tuleb vetevana ja tõmbab su vetevoogudesse endaga kaasa. Ega me Eeviga julgenudki päris kalda lähedale minna… mine tea…on ju Sloveenia nii muinasjutuline maa ja kas võib ikka kindel olla, et see muinasjutt ühel hetkel ehtsaks ei muutu?!

Väga kaunis oli Tolminite kuristik, kuid mittetrennitegijatele paras katsumus. Üles ja alla liikumine kitsastel teedel ja sildadel, all haigutav kuristik, on paras pähkel pureda siis, kui ligikaudu 50 cm laiusel teerajal otsustavad sinust mööda trügida lärmakad, kätega vehkivad ja troppi koonduvad itaalia turistid. J Teistest inimestest on neil absoluutselt kama kaks. Kui nemad midagi tahavad, siis ka saavad. Meie põhjamaine viisakus neil radadel peale ei lähe! Võidab lihtsalt „tugevam!“

Kuristik ise oli väga lummav, eriti koopa sisemuses alla laskuv türkiissinine 15 m kõrge Kozjaki kosk. Ega sellele sõnu polegi ….Pildid räägivad sellest ilust ise …Ja muidugi see vapustav mitmekesine loodus, kus kokku on koondunud põhja- ja lõunamaine taimestik. Näha kõrvuti kuuske, mändi, pööki ja palmi – seda igal pool nautida ei ole lihtsalt võimalik! Metsa all jalutades vaatad kuidas üksteisega sõbraks on saanud luuderohi, sinilill, kitsekakar, imeliselt lõhnav alpikann, kõrvenõges ja mitu erinevat sorti sõnajalgu. Sinna juurde veel mitmeid teisi meile nii tuntud kui ka tundmatuid taimeliike. Mitmeid kordi lihtsalt seisin ja vaatasin seda looduse mitmekesisust ja mõtlesin, et päris kosutav oleks teada mitu erinevat taimeliiki ühel ruutmeetril kokku kasvab?! Tõenäoliselt tuleb selleks sisse astuda Sloveenia loodusmuuseumisse ja surfata internetiavarustes.

Kahe kalju vahele kinni jäänud kivi ehk karupea ei jätnud nii sügavat muljet, kui see piltidel paistab. Oli jah natuke karupea moodi,aga muu Sloveenia imede kõrval oli see minu meelest liialt kahvatu – mingi ära sammaldunud kivi kahe kalju vahel… No ei vastanud ootustele. Minu meelest selle all olev kuristik oli palju vingem, kui see õnnetu „kivipall“.

Päris jube oli alla vaadata Kuradisillalt. Ragnar küll ütles, et kükita ja vaata siis kuristikku, kuid mina võtsin kohe n.n palveasendi sisse. Ei tea kas see aitas, aga nii oli palju julgem allapoole pilke visata. See oli paras eneseületamine. Hirmus oli vaadata kuidas autod sealt üle vurasid. Ja mõnel nõrgemal saigi julgus otsa. Ühel naisel jooksis juhe ikka nii kokku, et seiskas oma auto enne sillale jõudmist ja jäi tuimalt ettepoole vahtima. Teised autojuhid , tahtsid nad siis või mitte, pidid kuidagi mööda manööverdama. Tädil närv nii läbi, et silm ka peas ei liikunud, auto liigutamisest rääkimata … Vot selline sild see Kuradisild. Tasub peale astuda ja alla vaadata!

Dante koobas oli samuti põnev. Oleks selle sisemust hulga kaugemalt soovinud kaeda, kuid kahjuks vedasid jalanõud alt. Need lihtsalt ei sobinud koopavallutamiseks oma libedate taldade tõttu. See on üks kohtadest, kus tahaks koopa sügavusse nii kaugele minna kui vähegi annab! Ükskord tuleb see käik teoks teha… Samas, mis eesmärgil Dante pidi külmas niiskes pimedas koopas istuma? Kas ta tegi seda korduvalt või üks kord, kas ta põgenes vaenlase või oma pere ja kohustuste eest, oli ta üksi või kellegagi koos? Või käis ta seal oma loomingulist poolt arendamas? Võib olla saan sellest aru siis, kui samuti sinna koopasse istuma lähen?! Nii et muud üle ei jää, peab tagasi minema ja järgi proovima J

Hästi äge oli ka Kobarite matkarada. Alguses küll süda tahtis rinnust välja hüpata, pähe oli nagu raske kott vajutatud ning õhku jäi väheks, siis tegelikult oli kõik see väga, väga, väga lahe ja iseendale sai pai tehtud selle eest, et oma üleliigsed kehakilod ikkagi mäetippu ära sai veetud. Tõus oli küll vaevaline ja ikka päris mitmetel kordadel sai lihtsalt seistud ja hinge tõmmatud. Siinjuures peaksin ütlema … kui neid treppe ainult ei oleks! Juttude järgi oli ühel tõusul 250 trepiastet. Ise küll üle ei lugenud, aga selle peale ma ütleks ikka ja jälle: Appi, jälle need jubedad trepiastmed!!! Aga kus sa saad siis teistest kehvem olla, ikka edasi. Õigemini ikka ülespoole. Lõpuks olime jõudnud sihtpunktini- esimese teadaoleva mägikülani. Tore on, et seal väljakaevamisi teostatakse ning väike muuseum peagi avatakse. Hetkel tundus seal töö seisvat, aga ega ma imesta! Kes see ikka jõuab iga päev üles -alla käia? Mõni päev peab ikka puhkust ka töömeestel olema.  Sättisin end mäetipus olevale pingikesele istuma ja nautisin taamal imeväikesteks koondunud külakesi. See oli imeliselt võimas vaatepilt! Istusin ja mõtlesin tagasi nendele trepiastmetele, mäkke rühkimise pingutustest – raskusest …  ja avastasin oma enesetunde superhea olema!  Just see, et ära tegin! Juhuuuuu! Tehke järgi! Täielik müsteerium, pisikollikeste paradiis, pimeduse muinasjuturiik, Sõrmuste isanda filmikaadrid. Nende sõnadega võiks iseloomustada škocjani koobast! See on midagi väga teistsugust, ilusat, põnevat, uskumatut! Need stalahiidid ja stalakmiidid on tõeliselt põnevad- mõni neist meenutab Pisa torni, mõni orelit, mõni päris päkapikku, mõni õudusfilmi lossi mäe otsas…. uskumatult müstiline maaalune (koopasisemuse) maailm! Tõsiselt põnev ja nii teistsugune, nii lummav, nii nõiduslik! See on koht, kus kindlasti tuleb Sloveeniasse sattudes ära käia! Tõeline võluriik. Kaunid kohad nagu Predili järv ,Piran, Bohinj ning Izola ja Aadria meri on ülerahvastatud turistide lemmikpaigad. Kui neid turistilõkse kuidagi iseloomustada, siis minu arvates Predili järv õhkab endast teatavat rahu, vaoshoitust ja „naiselikkust“, kuid rohkearvuliste turistide tõttu seal telkida küll ei sooviks.  Aadria meri – ülerahvastatud, rannamõnusid saab nautida betoonil või kiviklibul, murul, kivi otsas või pingil (kui on parasjagu vaba). Inimesi meeletult, vette tasub minna spetsjalanõudega, sest merre saamiseks tuleb läbida teravate kividega rannaosa. See eest vesi oli mõnusalt soe! Naiste tualettruum oli tol korral täielik peldik! Ei hakka siin seda haisu ja vaatepilti iseloomustama, sest see oli lihtsalt rõve!

  Izola oli tore sadamalinnake. Rannaääres olevad müügiletid uhkustasid erinevat liiki, sorti ja maitsega oliividega, erinevate puuviljadega, maitseainetega, juustuvalikutega ja vorstilattidega. Suurim vorst müügiks oli 40 cm läbimõõduga. Vorsti võis osta viilu kaupa. Arvan, et üks „viilukene“ vorsti kaalus 500 g vähemalt. J Lõunatamiseks valisime restorani, kus sai pargi veerel kenasti kaetud laudade taga istuda, ümbrust kaeda ja maitsvat sööki mekkida. Omapärane oli see, et söögitarvikud koos salvrätiga, toodi paberpakikeses. Väga mõistlik välistingimustes!

Ühel õhtul sõitsime romantikalinna Pirani. Kui meie buss sai parklasse ära pargitud tõttasime üheskoos rannaääre bussipeatusesse, kus turistide teenindamiseks  kasutatakse pisikest omnibussi. See on mõeldud selleks, et linna külastajad pikema jalavaevata ikka linna keskväljakule ruttu saaksid. Ei tea kus kohast, aga bussi ette veeremisel ründasid meid nii vasakult kui paremalt „toredad“ itaallased, kes lihtsalt trügisid vahele ja okupeerisid bussiistmed. Nii sai pool meie seltskonnast esimese hooga minema ja teine pool jäi uut veerevat moodustist ootama. Õnneks ei pidanud kaua passima. Varsti saime ka meie bussi peale ning jõudsime peagi meid ootava seltskonna juurde.   Mis ma oskan Pirani kohta öelda?  Soe, mereäärne, paljude restoranide, paljude turistidega linnake. Et sellest täisaimdus saada oleks vaja viibida kohapeal vähemalt paar päeva. Mõnetunnine jalutuskäik promenaadil ei ole kindlasti see, mis võluks ja jätaks kustumatu mulje. Mis aga meeldis oli see, et seal lubatakse lastel äri teha. Väga üllatav oli promenaadil pisikesi lapsi oma kaupa müümas näha! Lasteaiaealised tüdrukutirtsud olid üles pannud väikese müügileti enda korjatud teokarpidega. Müüdavale kaubale oli juurde kirjutatud hinnad ja äri läks neil päris hästi! Kes see ikka suudab sellisest ahvatlevast pakkumisest keelduda? Eriti, kui imearmsate suurte mustade pärlsilmadega otsa vaadatakse ja asjalikult oma kaupa sulle pähe määritakse? No ei ole võimalik! Meie seltskonnast ei suutnud pisipiigade äritegevusele vastu panna Ragnar. Nüüd on tal kodus ühe euro eest lunastatud erilise väärtusega teokarp. J  Promenaadil esitasid koolilapsed tantsuetendust publiku aplauside saatel (maas kübar müntide tarvis) ning tütarlapsed äritsesid enda tehtud käeketikestega. Kus kohast mujalt see ärivaist tekkima peaks kui mitte müügitegevusega varakult alustades? Sealsesse keskkonda sobis see suurepäraselt! Piranist jäi meelde ka imeliselt maitsev jäätis!

Ekstreemsused.

Igati vahva ja erinevaid sportlikke võimalusi pakkus Bohinji. Esimese asjana said veenautlejad ujuma minna. Eevi tundis end kui kala vees, samuti Della ja Ragnar. Tarmo käis niisama ennast vette kastmas ja ülejäänud seltskonnahinged istusid ning uudistasid ümbrust, jäädvustades seda fotodesse. Järvenautlejate naasmise järel anti meie bosside poolt vaba aega 2,5 tundi. Selle ajaga lubati meil järve ümbrust uudistada, valida mõni sportlik tegevus ja midagi hamba alla soetada. Vaba aeg käes suunasime oma jalad sealse omapärase kiriku poole, kuigi vabaaja andjad hõikasid, et mis me sinna läheme, et paadilaenutus on edasi. Meie aga tahtsime seda omanäolist kirikut oma silmaga kaeda. Nii me suundusime hõigetest hoolimata ikka sinna kuhu meie tahtsime minna.  Kirik oli hästi pisike ja omapärane, seinad-laed roosakas-oranžid, kunstiteoseid täis. Omapäraseks tegi kirikukülastuse see, et kirikuruumi lubati altari kõrvalt, tavapäraselt saab seda teha ikka peaukse kaudu ja altari eest.  Kirikus käidud, otsustasime linna ja looduse ilu veel väikese jalutuskäigu ja jäätisega pikemalt nautida. Kuid kus sa sellega, juba „krabasid“ bossid meid kirikuteel kinni ja andsid korralduse paadiga sõitma või kaljuronimist minna tegema. Me tahtsimegi seda teha, liikusime juba paadilaenutuste poole, aga vaikselt ja omal moel, ikka oma vaba aega  nautides. Olime ju Sloveenias ja selles linnast esimest korda ning nii väga tahtsime seda ilu, õhku ja ümbrust endasse ammutada! Abivalmid vabaajaandjad olid seekord liialt toimekad, juba sehkendasid nad müüjamutiga andmata meile võimalust ise rahulikult olukorraga tutvuda ja ise otsustada oma valikute üle, eriti veel kui meile anti meie enda vaba aega. (See oli see hetk, kus minu seest kargas välja minu pahapool ja ütlesin oma armsale õele pahasti. Eks see piinab mind ikka veel!)  Aga Ragnar sellest ei heitunud, tema ajas oma joont edasi- juba anti meile aerud, päästevestid ja juba „lükati“ meid kanuusse ning oligi minek järvele. Nii istus Eevi kanuu eesotsas jäätist süües (ei jõudnud seda kaldal teha) ja mina siis aerutasin kahe eest. Järvel tegime auringe, tiirutasime suvaliselt edasi-tagasi  kuni saime Ragnari käest väikese õppetunni õigest aeru kasutamisest ja aerutamisstiilist! Pärast seda edenes aerutamine palju paremini! Aitäh veel takkajärgi selle  kasuliku nõuande eest!

Kanuutamisest isu täis, liikusime pizzabaari keha kinnitama. Söögilauas paadiga sõidust juttu tehes, selgus kurb tõsiasi, et meie Eeviga jätsime laenutuse eest maksmata! Vot see oli paras lops! Meie arvasime, et kuna Ragnar ja Tarmo seal müüjaga sehkendasid, siis järelikult kõik oli ok ja juba ka ära makstud. Ja mis välja tuli! Sure piinlikkuse kätte ära! Meieni see info üldse ei jõudnud, et peale paadisõitu peame ise teenuse eest tasuma! Vot nii need asjad juhtuvad kui toimub õudne sehkendamine, korraga mitme inimese seletamine, hoo pealt tegutsemine. Mul on nii hea meel, et Silver reageeris kohe õiglaselt ja asjatundlikult ning jooksis ruttu paadilaenutusse juhtunut selgitama , vabandama ning võlga tasuma! Tõsiselt suur tänu Silverile!

Kui veel ekstreemsustest rääkida, siis autoga rongi peale sõita ja niimoodi autos istudes rongisõitu nautida on tegevus mida Eestimaal harrastada pole võimalik. On ikka põnev küll rongirattamürinal liikuda läbi mägitunnelite ja üle sildade. Ümberringi on pime, aimu sellest, et oled tunnelist väljas annavad mägikülakeste tulesilmad. Autoga rongisõit oli väga omamoodi kogemus! Mulle küll meeldis! Rongisõitu tahaks kindlasti korrata ja siis juba päevavalguses, et näha kui kõrgel me seda teed läbime!

Esimest korda elus sain sõna otsese mõttes kõlkuda maa ja taeva vahel, kui mägitõstuk ülesse mäetippu meid viis. Alguses oli päris jube alla vaadata, kuid tasapisi harjus ära ning lõpptulemuseks pakkus kõrgel kõikumine kingituseks kaunid loodusvaated. Tõstukilt maha hüpanud ja sättides end kelgutamise ootejärjekorda tekkis sisse omapärane ärevus! Seisin seal sabas ja vaatasin… siit ju pole näha kuhu see kelgurada viib. Päris kõhe hakkas aga siis, kui Eevi vasakule nurga taha kadus ja temast jäi kajama päris omapärane hirmuaaria. J Silver oli järgmine, kes kadus mu silmist ja siis oligi mulle „roheline tee“. Ossa raks, kui äge! Noo nii äge! Lahe tunne oli kuidas pluus seljas tuule vihisedes lehvis ja juuksed peast ära lennata tahtsid. Ja siis… Silver seisab eespool. Karjun talle, et kiiresti sõida ees ära, aga tema mulle vastu, et ei saa…Eevi on ees. Ega siis miskit üle jäänud, kui samuti seisma jääda ja oodata kuni eespool sõitjad tee vabastavad. Ja siis juhtus see mida ma kartsin –kelk ei tahtnud edasi liikuda. Pidur, sinder, oli kinni kiilunud. Lohutasin end mõttega, et küllap Tarmo lükkab mu kelgule taas hoo sisse, kui mulle järgi jõuab. Aga seda ei pidanud õnneks ootama, sest tasapisi kangi logistades hakkas kelk uuesti liikuma.  Ja taas täie kimaga mäest alla! No oli ikka vinge küll 1,5 km mäest alla kihutada! J  Seda oleks veel tahtnud kogeda! Ja veel ….ja veel …ja veel … Kui järgmine kord sinna satun, siis ühe sõiduga ma küll ei piirdu! Vähemalt kolm korda peab seal kelgurennis sõita saama, et saada ikka see täiskaif!

Kauaoodatud rafting valmistas mulle teatavas mõttes pettumuse. Esiteks tegi vihm oma töö- kahe päeva nutuse ilma tõttu tõusis jõe veetase 2 meetrit ja seetõttu oli kärestikulisele jõele minek eluohtlik. Seetõttu saime boonuseks küll 15 km kummipaadisõitu, kuid seda vaiksel ja rahulikul veekogul. Olles näinud ägedaid raftingu pilte ja filme oli meie oma pigem munakoores õõtsumine. Meie igati asjalik raftingujuht  tegi kõik endast oleneva, et meie sõitu võimalikult põnevamaks teha. Uskumatult vahva oli lainega piki vahtimist saada või aeruga kusagil tühjas augus vehkida, tagurpidi jõevoolus mere suunas liikuda või siis kividest mööda laveerida. Nalja sai küll palju, kuid ülevalt alla tulev märg ollus ja külmad hoovused tõmbasid päris palju „hoogu“ alla.

Ütlen ausalt, et mägiteedel jalgrattaga sõita oli minu jaoks palju ekstreemsem, palju nauditavam ja palju ägedam  kui rafting! See tohutult mõnus kiirus, see kaif, see fiiling mis rattasõiduga kaasnes, see lihtsalt oli midagi nii võrratut, seletamatut ja midagi nii, nii vabastavat! Rattasõidu võlu oli ka see, et võisid endale sobival hetkel peatuse teha ja lihtsalt hingata õhku, nautida Sloveenia ilu ja tunda rõõmu elust! Minu meelest oli rattasõit see, mis tegi „pika puuga“ munakoores õõtsumisele ära!

Matajuri tippu ronimist võiks samuti ekstreemsuseks pidada. Ilusa ja päikesepaistelise ilmaga oleks see nauditavam ja ilusam, kuid meie tegime seda külma tuule, vihma, rahe ja äikesega. Vaevalt mäe otsa jõudnud anti korraldus mäest alla mägimajja varjule minna, sest äike liikus aina lähemale. Katuse alla jõudnud sai läbi klaasseina välgumängu ja rahesadu jälgida. Ja seda kõike üle kahe tunni. J Omamoodi elamus, tõepoolest! Kui paljudel eestlastel on selline kogemus?

Omapärase kogemuse võrra rikkamaks sain kohaliku söögikultuuri osas. Kohalike talupidajate juures sai maitsta sloveenia rahvusrooga. Midagi superhead see minu jaoks küll polnud. Maitsetud maisimannapallikesed ei ole midagi seesugust mida kindlasti veel ja veel tahaks. Ja magustoiduks pakutud keedetud külm pelmeen, mis meenutas laialivalguvat halliks läinud limukat, ei ole samuti selline magusroog mida kodus järgi teeks.

Põneva üllatuse osaliseks saime Eeviga ühel õhtul, kui väljas jalutamas käisime. Tänavalaternate valguses laperdasid mingid imelikud olevused. Kes need ikka olla võivad kui nahkhiired, mõtlesime. Neid oli iga laterna juures paar kolm lendlemas. Nii väga tahtsime neid vahvaid tegelasi näha ja meie soovile vastu tulles otsustas üks tegelastest põõsale maanduda. Ega me siis kaua lasknud oodata! Pistsime Eeviga oma näolapid põõsale lähemale, et nahkhiirt võimalikult lähedalt kaeda. Ja … mis me näeme! Liblikat! Suurt 20 cm läbimõõduga tegelast. Vot see oli lops! Midagi sellist pole ma varem küll näinud! Nii suurt ilusat liblikat! Uskumatu ja imeline!

Suured, suured tänud Katrinile ja Ragnarile, kes tegid meie Sloveenias oleku ülilahedaks reisi algusest reisi lõpuni! Sinna sisse kuuluvad nii giiditeenused, turvaline bussisõit, öömaja valikud, toitlustamine ja toidukohtade valik,  bussireisi lõbusaks tegemine erinevate mängude ja mõistatustega, vaatamisväärsuste pakkumised ja ekstreemsuste organiseerimised ning kellaaegadest kinnipidamised. Tänud teile tehtud töö ja nähtud vaeva eest!

2014 

Tarmo

08.08.2014 kell 05.45 algas siis see suurepärane reis kaugele Sloveeniasse. Algus oli suurepärane, söögikord Leedus oli kohe seotud seiklustega. Tundus , et söögikoha ettekandja sõimas meid pussunägudeks. Oleks tahtnud teada mida ta tegelikult ütles. Poola hotellis ööbimine ja söök. Kohalik šaslõkk oli mõnus ka hotelli tuba tundus olevat suurepärane. Järmine hommik algas Reisikorraldaja Katrini kaasakiskuv a vaeruga tema abikaasa Ragnar oli dušširuumi uksevahele kinni jäänud. Muidu kõik tore ei tea mis edasi juhtuma hakkab? Austria järv tundus suurepärane aga külm. Oleks tahtnud ujuma minna, öhutemperatuur 30 kraadi aga jälle vana häda. Vett nähes teggis kerge külmahöög ja ujumisest ei tulnud midagi välja.  10.08.2014. Võttis meid vastu külalislahke Zlatko pere. Ööbine teisel korrusel kus olid kolm tuba, 2Wc, dušširuum ja köök. Majutus lihtsalt suurepärane. Ka maja esimene korrus suurepärane. Esimesel ja teisel korrusel palkonid kus on võimalik hommiku kohvi juua ja ümbrust imetleda. Algues mäed tundusid ahistavatena aga hiljem supper ilusatena. Lahe. Seltskonnast eraldumine viinamarja lehtlas eriti ei õnnestunud. Rohked päeva sündmused olid õhtuks tekitanud mõnusa väsimuse ja tuppa voodisse jõudes tuli koha ka uni. Tubades oli ka konditsioneer, kuna väljas oli 30 kraadi sooja oli jähe õhk lihtsalt suurepärane. Külastasime Kobarite linna ja Itaalia luukambrit. Selliseid põnevaid pealuid ja konte pole kusagil vareme näinud! Külastasime Tolminite kuristikku mul jälle kõrguse foobiatega tegemist. Kõigile lisaks pidi ka üks reisijuhtidest nalja tegema, õõtsutades rippsilda.  Škocjan koobas suur ja lai ja kõrge nagu pöha müristus. Mõnus koobas suur ja võimas mul jälle kõrguse kartus ja ekskursiooni juht hakkab jutustama sillal mille all kuristik 45 meetrit. Kelguga kihutamine 1,5 kilomeetrit uus kogemus, peab paar korda veel proovima , et asjast täit maiku saada. Järgmine päev tundus, et oli väga tore ja lahe. Pirani linn tore ja romantiline. Eriti meeldisid kaks väikest tüdrukut kes äritsesid tänaval teokarpidega. Meil Eestis vist ei oleks sellist asja lubatud. Ljubljana linn ja poed. Ostsin pest uued ujumispüksid ja minu abikaasa ostis mustad retuusid kõik samast poest. Mõlemad kaubad pakiti eraldi ja kauba pakend oli sarnane. Kaup ostetud otsustasin külastada kohalikku spaad ehk veekeskust. Sisenesin ujumiskeskuse riietusruumi kui avstasin , et oli kiiruga ujulasse kaasa võtnud mitte enda ujukad vaid naise retuusid. Ega ei jäänudki muud üle kui minna ujula poodi ja osta endale uued ujukad, nii sain ma endale kaks paari ujukaid. Mägiteed ja kaunid vaated. Suurepärased mäed kuigi ülesronimine võttis higiseks oli asi sda väärt. Mäe otsa jõudes muutus ka kõrguse kartus väiksemaks. Raftig – Seetähendab kummi paadiga kiirevoolulisest jõest alla sõitmist. Sõitsime siis kaheksakesi koos ohes paadis. Jälle uus asi. Ei tea mida sellest oodata. Järgnev emotsioon oli vapustav järgmine kord võiks kukilt veel kiiremast jõest alla sõita. Juba ongi käes reede homme hakkame tagasi sõitma küll on kahju. Ei tahaks argiellu tagasi pöörduda ja tööle minna. Aga peab on vaja raha, et ära maksta tekkinud reisi võlad ja koguda raha uue reisi jaoks. Ameerkasse. Toit mägikülas samuti uus kogemus. Eesti ahjukartul ja sealiha ja must leib neid sööke  on raske unustada. Ühtlasi tänan ka seda suurepärast „Fordi“ bussi mis meid nii mõnusasti sõidutas nii, et uni tuli peale.

1) Mida Pull Punt võiks teisiti teha, mida muuta, parandada ? Võib olla anda turistidele rohkem vaba aega

2) Mis häiris reisil olles? Mind ei häirinud reisil mitte miski, peale selle ,et tegelesin enda foobiatega: Kõrguse kartus jne.

3) Millest tundsid  reisil olles puudust? Võib olla raha hakkas otsa saama

4) Mida oleksid saanud sina teha, et sinu reis oleks olnud veelgi parem? Minu arust midagi paremini teha on väga raske.

5) Mida reisides õppisid ja missugused tarkused sa järgmistele reisidele kaasa võtaksid? Õppisisin tundma oma sugulasi ja tuttavaid küll olid vaprad ja kannatlikud. Kivisesse merre minnes peavad jalas olema spetsiaalsed jalatsid muidu on jalgadel valus.

6) Kas info, mida reisil jagati oli sinu jaoks piisav või oli infot, mille kohta oleksid tahtnud rohkem teada saada? Info oli piisav ja rahuldas täiesti – super.

7) Kas pikk bussireis- läbi mängude, viktoriinide, kasutute faktide – oli lühem, huvitavam või pigem segav ja tüütu? Reis oli tänu viktoriinidele huvitavam ja lühem aeg möödus kiiresti ja kasulikult.

8) Mida soovitaksid teistele (tulevastele) reisijatele? Võtta kaasa hea tuju , kannatlikus ja piisavalt raha , et saaks kõike nautida mida reis pakub.

9) Kas samasugusele reisile läheksid uuesti? Kindlasti ja apsaluutselt läheksin uuesti samasugusele reisile. Palju tänu suure vaeva eest.

Jepika jee

Varasemad….

Rando

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et oleme sõnatud – seega sellega justnagu olekski kõik öeldud …
Aga kuna kokkulepitud sai, et igaüks proovib vähemalt paar lauset kirjutada, siis teeme seda meiegi.Eelkõige tahaksime tänada matka organiseerijaid/eestvedajaid Ragnarit ja Katrinit – AITÄH !!! Samuti suured tänud kõigile teistele reisikaaslastele – Teiega läheks teinekordki “luurele”.Sloveenia – kui me ei peakski sinna mingil põhjusel enam kunagi sattuma, siis on meil vähemalt olemas lummav mälestus sellest maast. Need mäed – vaade nendelt ja nendele – see ei unune iial.Öine kõueilm ja pilvede tekkiminepeale sadu – see kõik väärib nägemist.Siinkohal soovitame julgelt kõigile matkajatele – minge ja vaadakeoma silmaga. Sloveenial on tõepoolest seiklejale palju pakkuda ja suure tõenäolisusega ei ole kellelgi kunagi võimalik selles maas pettuda.

Terje ja Joonas

Kokkuvõtlikult võiks öelda: kui seda Poolat ees ei oleks, siis võiks sõita igale poole Euroopasse. Kuna minu viimased bussisõidud sinnakanti jäävad umbes viieteist aasta tagusesse aega, siis oli see kogemus üsnagi ära tuhmunud. Siis sai, tõsi küll, sõidetud suurema seltskonna ja bussiga, oldud sai tublisti noorem ja joogiks oli kaasas tubli kogus viina ja “Mehu-Kattit” /olid sellised helged ajad/. On käidud ka autoga Saksamaa vahet, aga selline väikese bussiga sõitmise kogemus tuli alles nüüd selle reisiga ja ka nii mõnedki maad said nüüd esmakordselt läbitud. Peab tunnistama, et mõned “kriitilised momendid”/mis tegelikult väga kriitilised muidugi ei olnud/ minu jaoks reisi jooksul esinesid. Enda jaoks ja endast tegin mõned järeldused /jätan need enda teada/. Olulisim on aga hoopis see, et kui praegu /ja kindlasti ka edaspidi/ filmitud kaadreid vaatan, eriti meie sealset elupaika ja muidugi ka neid suurepäraseid vaateid, mis meid pidevalt ümbritsesid, siis tuleb soe tunne südamesse. Tahaks veel.. kindlasti korra Ljubljanasse, mis oma öise meluga väga kifti mulje jätttis, aga samas liiga põgusaks jäi. Samuti jääb kripeldama nägemata /Ljubljanast ida poole jääv/ osa osa Sloveeniast. On selline väiksest Eestist veel poole väiksem maa, kuhu läheks võimalusel iga kell tagasi.

Anti, Erika ja Mattias

Suur tunnustus ja tänu Teile reisi korraldamise eest, sest Teie selle kallal kõige rohkem vaeva nägite ja reisi võib igati kordaläinuks lugeda. Kahjuks sellist kirjaniku annet nagu Teil mul kahjuks pole, no vahel võib ju luuavarrest ka pauk tulla 😉 aga see nõuaks keskendumist ja palju aega, nii-et ma parema meelega ei hakkaks üldse üritamagi…

Annika

Eestisse tagasi saabus meie suur pere õhtuks. Muidugi saabumise momendiks oli lõpuks korralik uni ikka saabunud,sest öised tudumised meil bussis olid olematud. Eriti viimasel ööl kus alguses tuli tõeline võitlus unega maha pidada, et mitte juhi kõrval magama jääda. Õnneks üks tanklas tehtud peatus andis kohvi näol turgutust, siis vedas ikka hommikuni kuidagi välja. Poola läbimimine on ikka omamoodi teadus, selle lühendamiseks on vaja uut teostust. Kui saabus moment,et uinuda oli muidugi uni teinud sellise pöörde,et lihtsalt ei jäänud magama. Mitme üritamise näol sai üks väike tukastus tehtud.
Lõpuks kui maja ees oma kotid ja kompsud tuppa sai tassitud,siis tuhlasin vaid vajalikud üllatused välja,sest rohkemaks ei olnud jaksu ja tahtmist. Kodus on küll hea olla,aga ikkagi nii kahju,et see kõik ilus ja võrratu nii kiiresti läbi sai. Muidugi tuleb tänada neid peasüüdlasi Katrinit ja Ragnarit, kes sellesse reisi mind kaasa haarasid, sest see ikka oli tõeline puhkus. Aga sellest puhkusest tahaks taastuda ka seal mägede vahel, et hommikuti nokiks veidi tööd teha ja siis läheks lihtsalt loodusesse. Paraku on kiirelt argipäev taas käes ikka siin Eestimaal.Tänan muidugi kõiki oma reisikaaslasi, sest Teiega koos oli tore. Sellest suurest perest siis jäänud mõned killud,mida siin argipäevases Eestis paljud ei mõista ja polegi neil vaja mõista.Aga kindel on see,et ma tahan sinna veel kunagi tagasi saada, see vist on mägede kutse,et kes sinna astub, see tahab sinna ikka ja jälle.

Janek

4:30. Telefon hakkab äratust laulma. Keha protesteerib iga oma rakuga pealesunnitud ärkamise vastu, seda enam, et eelnev uni on enam kui napiks jäänud – peas keerlevad mõtted on meeled valla lasknud alles kella kahe paiku öösel. Voodist üles, pesema, kohv tulele, paar suutäit võileiba mida tuleb poolvägisi kurgust alla suruda ning viimane pilk eile õhtul kokkupakitud kohvritele. Keha arvab endiselt, et taolisel kellaajal ülestõusmine on lollus jumal teab mitmendas astmes – mõte ei tööta üldse ning käed-jalad oleks nagu vatiga ümbritsetud. Õnneks lööb kohvrite neljandalt korruselt autosse tassimine olemise klaarimaks ning rooli saab istuda juba enam-vähem selge peaga. Mis ees ootab, on veel teadmata. Selge on ainult see, et lähema kahe päeva jooksul peame maha sõitma üle kahe tuhande kilomeetri.Kuni Poolani on sõit üsna rutiinne. Üksluist teekonda aitavad lõbusamaks muuta viktoriiniküsimused, mida läbi raadiosaatjate üksteisele esitatakse. Kuna kõrv on lällarite kahiseva-ragiseva häälega veel üsna harjumatu, kulub küsimustest arusaamiseks kohati rohkemgi aega kui vastuste leidmiseks. Mõned söömis-, tankimis-, jalasirutus- ja pissipeatused ning ongi käes Poola piir. Selle taga tuleb unustada kõik, mis liiklusreeglite kohta kunagi õpitud sai. Siinsed reeglid on väga lihtsad – mistahes sõiduki juhil on kohustus kõikidele eessõitvatele autodele esimesel võimalusel oma tagatulesid demonstreerida, vältides sealjuures vastusõitvaid rekkaid mis püüavad selle püha ürituse läbiviimist kogu oma neljakümnetonnise massiga takistada. Ettejuhtuvad liiklusmärgid on mõeldud ennekõike teeäärte kaunistamiseks ning on parimal juhul üksnes soovitusliku iseloomuga. Liiklusvoolu reguleerimine on usaldatud kariloomade ning poola talumeeste kätte kes oma traktorite või kombainidega kaelakuti keset maanteed jalutavad. Kõik see kokku tundub parasjagu sürrealistlik, meenutades kõige rohkem ehk “Need for Speed”-i või mõnd analoogset videomängu.

Peale pikki ponnistusi ning vahepeal äramagatud ööd premeeritakse meid aga järgmisele levelile – ehk siis Slovakkiat, Austriat ja Itaaliat ühendavale kiirteele sattumisega. Level 2 reeglid on tagatulede näitamise osas samad, selle olulise vahega, et vastutulevate rekkade asemel tuleb nüüd hoiduda selja tagant ründavate sõidu- ja sportautode eest. Rallimäng õnnestub aga võiduka lõpuni mängida ning Itaalia piirile jõuame ettearvatult teise päeva hilisõhtuks. Katrini pealeloetud hoiatussõnad Itaalia autostrada’lt mahakeeramisel mõjusid pimeduse, vihma ning mägedest kerkiva udu taustal küll veidi õõvastavalt, ent üsna pea saime veenduda, et pole nendel kitsastel mägiteedel niiväga häda midagi. Väike sümboolne peatus Sloveenia piiril ning juba vähem kui tunni pärast olemegi oma uues kodus. Kohalikud olid meie saabumise ajaks tellinud vaatemängulise äikese, mis ümbritsevaid mägesid ikka ja jälle tontliku valgusega üle kallas.
Kõigest mida Sloveenias käies nähtud ja kogetud sai siin rääkida ei jõua – sellest võiks vabalt pika raamatu kirjutada. Mainiks eraldi ära vaid selle, et üks minu lootusi – näha “tõelisi” teravatipulisi lumiseid mägesid, mitte ainult Munamäe-stiilis metsaga kaetud kupleid – sai täidetud. Veelgi enam: tänu Kanini mäele ehitatud köisraudteele õnnestus meil lausa kahel korral rohkem kui kahe kilomeetri kõrgusel ära käia. Pilti mis sellise mäe otsas avaneb, peab ise nägema, fotoaparaadi objektiiv jääb selle kirjeldamisega hätta.
Sloveenias ringi liikudes hakkas koheselt silma sealsete inimeste soojus ja abivalmidus. Kohalik rahvas on väga ühtehoidev ja võõrastesse suhtumine on kõige selle juures lausa harjumatult lahke. Tundus küll, et sloveenid on külalistest alati huvitatud ning teevad omalt poolt kõik selleks, et need seal end võimalikult koduselt tunneks.
Üks reisi oodatuimatest kohtadest – Veneetsia mõjus Sloveenia kõrval aga juba tõelise kontrastina. Jah, Itaalia ei tundu kaugeltki nii rahulik ja kodune, pigem on sealne räpasus, asjade ligadi-logadi olek ja inimeste närvilisus flegmaatilisele põhjamaalasele lausa koormav. Samas on Veneetsia aga igal juhul vaatamist väärt ning seal tehtud paadiekskursioon (vabandust, taksosõit 😉 ) oli kindlasti üks kogu reisi eredamaid hetki. Itaaliast pärinesid aga ka reisi kõhedaimad elamused – nii napp pääsemine ahelkokkupõrkest kiirteel kui kohalike politseinike tont teab millest tingitud huvi meie tagasihoidlike isikute vastu olid asjad, mida lausa igapäevaselt kogeda ei tahaks.
Sloveeniaga hüvasti jättes oli tunne nagu hakkaks teist korda kodust lahkuma. Igatsust Eesti järele polnud tolleks hetkeks küll veel tekkinud.
Ka Horvaatias ringi liikudes oli Sloveeniaga võrreldes hoopis rohkem välismaa tunnet sees. Muljet aitasid süvendada “tõeline” riigipiir (kus küll dokumentide kontrolli enam kui pealiskaudselt suhtuti), eksootilise nimega raha ning siin-seal kasvavad palmid. Ent kuigi Horvaatia oli oma ereda päikese, sinise veega laguunide, luksusjahtide ning muljetavaldavate mägiste vaadetega pea sajaprotsendilises vastavuses keskmise eestlase arusaamaga lõunamaisest puhkusest, tekkis juba esimesel õhtul reisiväsimus ning tunne, et tahaks siit ära minna. Kuhugi rahulikumasse kohta, olgu selleks Sloveenia või siis juba Eesti.
Tagasisõit jagunes lühikeseks etapiks Horvaatiast läbi Ungari Slovakkiasse, mida viimase peal kiirteed veelgi lühemaks aitasid muuta, ning paaaaaaaaaaaaaalju pikemaks otsaks Slovakkiast Eestisse. Esialgu polnud veel kindel, kas tuleb Leedus veel üks öö lisaks veeta või suudame selle maa siiski ühekorraga ära sõita..
Öö Slovakkias Prešovi nimelises linnas möödus rahulikult – rändajate kaitsepühak näitas peale väikest kõhklust näpuga “penzion”-i nime kandva, ent seest enam kui korraliku hotelli mõõtu majutusasutuse peale. Uni maitses hästi, hommikusöök veel paremini ning kella kümne paiku sai auto GPS-i sihtkohaks seatud Tallinn.
Jälle Poola ning juba tuttav Need for Speed videomäng. Seekord küll tunduvalt väiksema hasardiga kui paari nädala eest Sloveenia poole sõites. Endiselt on aga liiklust reguleerimas Poola talumehed, kes traktorid kenasti käevangus oma väikest õhtust jalutuskäiku teevad. Mõned asjad ei muutu kunagi.
Leetu jõuame ajavahet arvestades järgmise päeva esimestel tundidel. Kaitsepühaku lahkus on otsa saanud ning osutatud motell erilist usaldust ei ärata. Üsna kiirelt võetakse vastu otsus Eesti suunas edasi sõita. Lennuki juhtimise võtab üle teine piloot ning loo kirjutaja vajub kõrvalistmel umbmäärasesse poolunes-poolärkvel olekusse.
Vara-varajane hommik. Viimased peatused tankimisteks ja jalasirutusteks. Eesti piir. Pärnu. Magamata öö rammestusele lisaks hakkab hinges maad võtma kurbus, sest kogu see seiklus on nüüd kohe-kohe läbi saamas. Kernu kandis saavad Ragnari kaamerasse öeldud veel viimased sõnad ja siitmaalt lähevad meie autode teed juba lahku. Sloveenia reisist on saanud mälestus…
Aitäh kõikidele meie reisikaaslastele – tänu teile oli see sõit tõeliselt põnev ja meeldejääv. Aitäh Ragnari perele lahke kutse ning suure ettevalmistava töö eest.
Eesti ja Sloveenia on väikesed, kindlasti kohtume veel.

Marge

Paar päeva enne reisi ma tundsin tõelist reisipalavikku. Imestasin isegi, sest tavaliselt olen ma suht külma kõhuga.Mõtlesin, mis mind nii ärevaks teeb? See ei olnud halb ärevus, pigem põnevuse-kõheduse segu. Ilmselt oli see tingitud sellest, et kaheks nädalaks hüppasin ma tundmatusse vette nii mitmeski mõttes, esiteks sõitsin reiside inimestega keda ma ainult mõned korrad näinud olin, tundmiseks ei saa seda ju pidada ja teiseks oli väike ärevus selle pika autosõidu ees. Siiani on me kõige pikem sõit olnud Leetu. Kuni Leeduni oli kõik tuttav-rahulik.POOLAST alates oli minu jaoks täiestu uus maailm. Kuna ma olin enne sõitu kuulnud igasugu lugusid Poola liiklusest, siis olin oma arust end kõige hullemaks ettevalmistanud! Surmapõlgav liikumisviis nende rekkade vahel. Korra jõudsin juba mõelda, et kellele vendadest ma oma kassi oleksin pidanud pärandama ja korterivõtmeid ju sugulastele ei jätnudki…
Aga inimene harjub kõigega.Esimene vau hetk saabus minu jaoks siis kui enne Poola piiri, sellel Ameerika mägesid meenutavalt teelõigul hakkasid eemalt paistma Tatrad, läbi paksu udu. See pilt mulle meeldis ja andis märku, et tulemas on hoopis teistsugune tee.
Ja nii oligi- mida kaugemale seda kaunimaks!Mulle väga meeldis ööpimeduses sihtkohta jõudmine. Vürtsi lisas ilm, nagu põnevusfilmis. Väga oleks tahtnud näha seda teed Itaaliast Sloveeniani ka valges aga ehk kunagi õnnestub.Alpide äike pakkus vaatemängu, mäed mõjusid sel ööl eriti võimsatena!Üks päevi mida ma väga ootasin oli muidugi Veneetsia. See linn oli nagu kokteil, mis koosnes kultuurilembesest ja üleolevast suhtumisest, mis vürtsitatud lärmaka temperamendiga.Hoolimata kõigest oli selles linnas ikkagi mingi lumm ja ta oli peaagu täpselt selline nagu ma seda ka ette kujutasin.Nüüd saan oma unistuste listis Veneetsia taha kirjutada TEHTUD!
Sloveenia jälle oli maa mida ma kuidagi ette kujutada ei osanud. Ma olin näinud Teie pere eelmise reisi videot, pilte ja kuulnud palju häid sõnu aga pilti minu pähe ei tekkinud! Ma ei olnud enne näinud mägesid oma silmaga. Ei olnud kunagi unistanud ühegi suure mäe tippu ronimisest! Hingelt olen vist rohkem mere kui mäe inimene. Aga nüüd ma mõistan küll, mis vägi sunnib endale selga upitama hirmrasket seljakotti ja sinna üles teele asuma! Ju seal ikka mingi vägi on, mis paneb inimesed niimoodi tegutsema – eluga riskides, viimast jõudu kokku võttes, ronima sinna kõrgele üles ainult selleks, et alla vaadata, ilusa vaate pärast.

Mine sa tea, järsku lähen isegi…
Nüüd aga soovitan kõigile oma tuttavatele sinna minna, sest Sloveenia jättis mulle, ristivastupidiselt Veneetsiale, sellise mõnusalt hubase-sooja tunde. Täpselt nagu tema asukohtki-Juliana alpide kaitsvate “müüride” vahel, mõjusid inimesed ja külad kuidagi turvaliselt. Nüüd ei pane mind üldse imestama see, kui Eurovisiooni lauluvõistlusel Sloveenia annab Horvaatiale ja need omakorda oma naabermaadele punkte – naabrid(omad) peavad kokku hoidma! Selline suhtumine tuli igal sammul välja ja sellist suhtumist ma ise ka väga hindan!
Kui lahkudes jääb hinge selline magus valu, siis järelikult kõik on õnnestunud nii nagu peab. Ja nii ma ka tundsin kui me Sloveeniast lahkusime. Horvaatia oli teine soe maa kuhu mul on õnnestunud sattuda. Sinine Aadria meri, aias jalgtee kohal kasvavad kiivid!! Kuum ilm! Mida veel võiks tahta! Kuumast ilmast hoolimata jäi kuumem tunne südamesse siiski Sloveeniast. Tagasiteel ei tundud enam kõhedust kiirtee ees, kodutee on alati lühem, vähemalt minu arust. Kodust peab aeg-ajalt kaugele saama! Palju asju näeb distantsilt selgematena!
Katrin ja Ragnar! Suur tänu, et meid kutsusite! Aitäh,et tutvustasite meile sellist imelist maad nagu Sloveenia! Veetsime tõeliselt emotsioonide rohked kaks nädalat! Palju tervisi Teie perele! Ja ikka seda särtsu, mis ka teisi nakatab!


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *